Peegeldus
Kutseharidus ei paku üldkeskharidusega võrreldes üldjuhul tööturul märkimisväärseid eeliseid. Kutsekooli vilistlase tööturuvajadustele vastavaks lihvitud oskused peaksid tagama talle gümnaasiumi lõpetajaga võrreldes kõrgema sissetuleku, kuid tegelikkuses on palgaeelis väga väike ning kipub aja jooksul kaduma. Põhjusi on tõenäoliselt kaks: selektsioon ja õppekvaliteet.
Eesti kõrghariduskultus suunab enamiku nutikamatest noortest gümnaasiumi ja sealt edasi ülikooli. Kutsekooli jõuavad tihti need, kellele gümnaasiumi- ja ülikooliõpingud käivad üle jõu. Seetõttu on põhjust arvata, et gümnaasiumi lõpetajad on keskmiselt veidi võimekamad ning see tasandab tööturul kutsekoolist omandatavate oskuste puudumist. Teisisõnu – gümnaasiumi selekteeruvad keskmisest andekamad ja kutsekoolidesse veidi vähem andekad õpilased.
Paradoksaalsel kombel tuleb kutseõppuritel gümnasistidega sama aja jooksul omandada nii üldkeskharidus kui ka kutse. See ülesanne on ka nutikamatele ja õpihimulisematele noortele paras pähkel, mis siis rääkida neist, kellel üldharidusõpingud pole hästi konti mööda. Loomulikult teevad kutsehariduse õppekavad kompromisse ja selle tulemusena joonduvad nõudmised pigem vähem võimekate õppurite võimete järgi. See tähendab, et nutikamatel kutsekooli lõpetajatel oleks tõenäoliselt olnud võimalik omandada rohkem teadmisi, kui kutsekoolidel on võimalik õppekavasid (just üldhariduse osas) mahukamaks ehitada. See on aga keeruline, sest juba praegu on katkestajate osakaal suur.
Kui soovime kutsehariduse sisu ja renomeed parandada, siis tuleb selektsiooni palju rohkem arvesse võtta nii õppe kavandamisel kui ka kutsekoolide edukuse hindamisel.
- Kutsekoolide tulemuslikkust tuleks regulaarselt hinnata ning selle hindamisel peaks võtma arvesse nii sisseastujate teadmiste ja oskuste taset kui ka seda, kui palju see on õpingute lõpuks muutunud ning kuidas läheb neil hiljem tööturul. See annaks parema arusaamise, milline on kutsekoolide poolt lisatav väärtus. Ühtlasi selguks, millised õpilased saavad kutsekoolist rohkem kasu ja millised vähem. Paljude õpilaste jaoks ei ole gümnaasium realistlik valik ja eeldatavalt teevad kutsekoolid nende tööturuks ettevalmistamisel väärtuslikku tööd, kuid keskmise gümnaasiumi ja kutsekooli lõpetaja võrdlemine ilma sisseastujate võimekust arvesse võtmata jätab selle varju.
- Kutseõpe peab muutuma mitmekesisemaks. Kutseharidusel on täna nii sisu- kui ka maineprobleem. Selle lahendamiseks peaks ka nutikamad õppurid tahtma kutsekooli minna, mis omakorda tähendab, et kutsekool peab suutma pakkuda haridust, mis on atraktiivne ega tundu tupikteena. Üks võimalus oleks kutsekeskharidust ja rakenduskõrgharidust pakkuvate haridusasutuste koondamine hariduskeskusteks, kus saab omandada nii kutsekeskharidust kui ka rakenduskõrgharidust. Läbi tuleb mõelda õppe kestus – kui õppurid soovivad heal tasemel üldkeskharidust, siis peab kutsekeskharidusõpe olema pikem kui kolm aastat. Sama institutsiooni raames kesk- ja kõrghariduse pakkumine võimaldab muuta üldhariduse lisamoodulid paremini edasiõppimise võimalusi toetavaks ning ehk ka populaarsemaks. Kohanemisvõime tagamiseks on heal tasemel üldharidus väga oluline. Kutsehariduses tuleb välja mõelda, kuidas seda anda võimalikult paljudele õppuritele võimalikult heal tasemel. Kui suudame seda, siis väheneb ka selektsiooniprobleem.
