Peegeldus

Regionaalareng peegeldub vastu ka koolivõrgust ning (pool)tühjad koolimajad maapiirkondades kurnavad haridussüsteemi. Enamikus Eesti piirkondades on kodulähedastes koolides praegu head haridustulemused, kuid rändeprognoosid seavad surve alla maakoolide elujõulisuse.

Kuigi riik on arendanud ühtse võrguna gümnaasiume ja kutseharidusasutusi, on põhiharidust andvate koolide võrgustik jäänud pärast haldusreformi omavalitsuste hooleks ja ilma toetava riikliku strateegiata. Paljudel omavalitsustel puuduvad ressursid ja poliitiline tugi koolivõrgu pikaajaliseks kavandamiseks, mis omakorda pärsib tervikliku ja kestliku süsteemi kujunemist. Õpiränne võib tekkida sõltumata koolist saadava hariduse kvaliteedist ja meil ei jätku ressurssi pidada üleval kodulähedasi koole.

Kuidas kujundada koolivõrku, kui puudub poliitiline tahe või pädevus? Omavalitsuste koostöö ja avatud juhtimine on eeltingimused, et kujundada tugev põhikoolivõrk, mis tagab kodulähedase hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi. Selleks tuleb keskenduda järgmistele märksõnadele.

1. Tark ja andmepõhine koolivõrgu planeerimine. Eesti koolivõrgu kujundamine vajab targemat ja ennetavamat lähenemist, mis tugineb kvaliteetsele andmestikule ja arvestab piirkondlikke erinevusi. Selleks tuleks täiendada riigi andmebaase, kus oleks ühendatud demograafilised prognoosid, õpirände andmed ja koolide tulemuslikkuse näitajad. Üheks näitajaks võiks olla autorite poolt pakutud haridustulemuste indeks, mis hindab koole mitte ainult ainetulemuste põhjal, vaid ka selle järgi, kuidas koolides toetatakse laste isiksuslikku arengut ja ettevalmistust ühiskonnas toimetulekuks. Targa planeerimise kaudu on võimalik vältida koolide valulisi ja hilinenud sulgemisotsuseid ning suunata investeeringuid sinna, kus need enim mõju avaldavad. Kvaliteetsed andmed loovad eelduse läbipaistvaks ja võrdsemaks hariduskorralduseks, toetades ühtlasi nii usaldust kooli vastu kui ka koolivõrgu tõhusat arendamist.
2. Koolipiirkonnad ehk haridusliidud – koostööl põhinev piirkondlik koolivõrgu juhtimine. Haridusliidud ühendavad mitut omavalitsust ja võimaldavad koolivõrku piirkonna tasandil juhtida. See võimaldaks hariduse juhtimise lahti ühendada otsesest päevapoliitikast. Haridusliidud toetaksid ka ressursside mõistlikumat kasutust, näiteks õpetajate ja tugispetsialistide jagamist, koolijuhtide töö koordineermist ning tugevamate ja nõrgemate koolide vahelist koostööd. Haridusliidud loovad võimaluse ühiseks kvaliteedihindamiseks ja pikaajaliseks planeerimiseks. Riik saaks seda koostööd toetada rahastusmehhanismide kaudu, säilitades samal ajal omavalitsuste autonoomia.
3. Usaldus ja nähtavus – koolide tugevdamine kogukondades. Koolide maine ja usaldus kogukonna silmis mängivad olulist rolli perede koolivalikutes. Õpiränne ei alga alati kooli sisulisest nõrkusest, vaid sageli usaldamatuse või ebakindluse tõttu. Samal ajal vajavad eriti väikekoolid tuge oma mainekujunduses – professionaalset abi, et esile tuua oma tugevusi ja suhelda paremini kohaliku kogukonnaga. Kvaliteetne haridus ja hooliv koolikeskkond ei sõltu asukohast, vaid selle sisust ja inimestest.