Peegeldus
Artikkel tõstab veenvalt ja teaduspõhiselt esile paljudele haridusinnovaatoritele juba teada oleva tõdemuse: ka väga uuenduslik digitehnoloogia leiab enamikus klassiruumidest praegu kasutust üldjuhul vaid traditsiooniliste praktikate kontekstis, n-ö asendusmeetodina. Seetõttu ei too uue tehnoloogia ilmumine kooli üldjuhul kaasa muudatusi kooli arhitektuuris, sisekujunduses, mööblis, ruumikasutuses, rääkimata õppekorraldusest, tööviisidest, õppesisust ja hindamisest. Üllatava täiendusena selgub artiklist, et isegi tänasel arengutasemel loov tehisaru ei tule tuleviku klassiruumi visualiseerimisel toime originaalselt mõtlemisega, pigem pakub see meile juba ülemöödunud sajandist tuttavat klassiruumi vaid kujunduslikus mõttes uues kuues.
Seni on Eestis haridusvaldkonna digiuuenduse laialdasel elluviimisel loodetud koolide ja õpetajate endi altpoolt tulevale autonoomsele algatusvõimele. Paraku on haridusinnovatsiooni uurijate seas juba ammu kirjeldatud nn Münchhauseni efekti, mis viitab kuulsa paruni luiskeloole, milles ta end ise juukseid pidi soost koos hobusega välja tirib. Juba 1993. aastal kirjutas LOGO programmeerimiskeele looja Seymour Papert, et „koolireform on määratud läbikukkumisele, kui jääda lootma üksnes koolide muutumisele omal algatusel seestpoolt, ilma neilt struktuurseid muutusi eeldamata“.23 Tuntuim kooliuuenduse uurija maailmas, Kanada professor Michael Fullan22 on soovitanud edu tagamiseks toetada haridusinnovatsiooni koolides väliste katalüsaatorite (nt mentorite, inspireerivate külastuste, enesehindamistööriistade), innovaatorite võrgustike aktiveerimise ja riigipoolsete rahastusmeetmete abil. Teine haridusuuenduse guru Peter Senge24 on süsteemmõtlemisest lähtudes kirjeldanud koolide suurt inertsust, mis tingib nende võimetuse süvamuutusi ellu viia, kuna ükski süsteem ei saa lihtsasti end ise seestpoolt, ilma väliste mõjutajateta muuta.
Veel hullem oleks jätta kogu vastutus koolide ja klassiruumipraktikate radikaalse uuendamise eest üksnes välistele jõududele – poliitikutele, ministeeriumiametnikele, ettevõtetele, lapsevanematele või tehnovisionääridele nagu Steve Jobs või Elon Musk. Fullan25 hoiatab ülalt-alla pealesurutud radikaalsete muutuste eest, mille suhtes koolidel ja õpetajatel puudub n-ö omanikutunne – need on määratud läbikukkumisele. Tema uuringute põhjal osutuvad edukaks sellised uuendusalgatused, milles koolisisesed ja -välised muutusjõud on joondunud sama visiooni taha.
Õpetajate kaasamine uudsete lahenduste leidmisse on vältimatu ja vajalik, aga nagu artiklist nähtub, kipuvad nad pigem keskenduma olemasolevate lahenduste peenhäälestamisele, mitte radikaalsele uuendusele. Ilmselt oleks vaja tehisaru ajastule vastava haridusparadigma leidmiseks pakkuda uuendusmeelsematele koolidele peale autonoomia ka väliseid katalüsaatoreid ja materiaalset tuge, et nad võiksid katsetada traditsioonilise klassiruumi dialektilisi antiteese: väljaspool koolimaja toimuvat hübriidõpet ja õuesõpet, koolimaja eri ruumides teostatud projektõpet. Väliste katalüsaatoritena võiks kaasata näiteks arhitekte, kes aitaks koos õpetajate ja pedagoogikateadlastega luua sootuks teistsuguseid visioone õpiruumidest. Seda laadi algatustega on juba mitu aastat tegutsenud Arhitektuurikool.
Varasemate edukate kooliuuendajate kogemusest õppides võiks uuendusele avatud, muutusaltites koolides katsetada ka oluliste süsteemsete komponentide „kirurgilist“ eemaldamist õppimis- ja õpetamispraktikatest – näiteks kaotada klassiruumid nagu 1970ndate „seinteta koolimajades“26, eemaldada õpikud või hinded27, loobuda kohustuslikust õppekavast ja õppeainetest. See paneb koolirahval mõtted liikuma ja nügib neid radikaalselt uute lahenduste leidmise suunas. Kaaluda võiks ka Eluslabori lähenemist väliste nõustajate toel28 ja teaduspõhiseid pedagoogilisi disainieksperimente.
Kõigi taoliste radikaalsete uuenduste puhul tuleks aga siiski arvestada haridusinnovatsiooni eetilise poolega – lapsevanemad pole oma järeltulijaid andnud koolidele katsejänesteks, mistõttu iga innovaatori kohustuseks on tagada õpilaste jaoks varuplaan liiga radikaalse/uuendusliku eksperimentaalkooli läbikukkumiseks, nagu juhtus 22 Steve Jobsi kooliga Hollandis.
