Sissejuhatus
- Kõrgem haridustase ei taga iseenesest kestlikumat käitumist. Võrdlusuuringud Skandinaavias ja Baltimaades näitavad, et Eesti inimeste hoiakud ei jää oluliselt alla naaberriikide inimeste hoiakutele, kuid kestlikus käitumises on Eesti viimasel kohal. Kuigi haridus aitab suurendada teadlikkust ja arendada oskusi kestliku eluviisi toetamiseks, sellest üksi ei piisa.
- Kestlik käitumine on nii hariduse kui ka ühiskonna peegel. Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringud näitavad, et õpilased on kestlikkuse teemadega hästi kursis, kuid nende osalus kestlikes tegevustes on napp. Samuti võivad haritumad inimesed keskkonda koormata rohkem, osaledes sagedamini suure ökoloogilise jalajäljega tegevustes. Teisisõnu, lisaks haridusele mõjutavad kestlikku käitumist ka ühiskonna väärtused, korraldus ja tegutsemisvõimalused.
- Haridusel on potentsiaali olla ühiskonda ümberkujundavate muutuste edendaja. Õpetades teadmisi ja oskusi, toetades kestlikkuse tõlgendus- ja võimenduskogukondade kujunemist, näidates eeskuju ja luues institutsionaalse praktiseerimiskeskkonna, panustab Eesti haridussüsteem kestlikku tulevikku.
SISSEJUHATUS
Hoogu koguva keskkonna- ja kliimakriisi taustal on haridusele seatud kõrged ootused kestlikkus pädevuste arendamisel. Ent milline on hariduse tegelik roll kestlike valikute kujundajana? Peatükis arutame, kuidas haridus kestlikku arengut mõjutab ning milline on hetkeseis Eestis. Artiklid keskenduvad nii kestlike praktikate juurdumisele laiemalt (6.1) kui ka konkreetsemalt õpilaste kestlike liikumisviiside ja -võimaluste (6.2), kliimateadlikkuse ja -hoidlikkuse (6.3) ning kestlikkuspädevuste õpetamisele (6.4).
Kuigi kestlikkus on laialt tuntud mõiste, võib see tähendada „erinevatele inimrühmadele erinevatel aegadel erinevaid asju“1. Kõige üldisemalt tähendab kestlikkus kõigi eluvormide ja planeedi vajaduste seadmist esikohale nii, et inimtegevus ei ületaks Maa ökoloogilisi piire.2 Küsimuses, kuidas sihipäraselt kestlikku arengut saavutada, ollakse aga eri arvamusel. Jätkusuutliku ja säästva arengu koolkonnad püüavad leida tasakaalu sotsiaalse õigluse, keskkonnakaitse ja majandusarengu vahel eesmärgiga tagada heaolu jätkumine ka tulevastele põlvkondadele.3 Seevastu tasaarengu koolkond seab kahtluse alla võimaluse saavutada keskkonnakaitse ja sotsiaalne õiglus jätkuva majanduskasvu tingimustes. Selle asemel toetatakse ühiskonnakorraldust, kus heaolu ei sõltu majanduskasvust.4 Kindel on aga see, et kestlik areng nõuab komplekssete teadmiste omandamist, ulatuslikke käitumuslikke muutusi ning ühiskondlikku transformatsiooni.5
Kestlikkuspädevuste arendamisel on haridusel oluline roll.6 Kestlikkuspädevuste hulgas tähistab keskkonna- ja kliimateadlikkus inimese ja keskkonna vahelise vastastikmõju teaduslikku mõistmist ning valmisolekut seda oma igapäevategevustes arvesse võtta.7 Sellele tuleb lisada kliimatarkus kui arusaam sellest, kuidas kliimamuutused mõjutavad meid kõiki ning kuidas meie omakorda kliimat mõjutame.8 (Teemakohases kirjanduses kasutatakse inglise climate literacy eeskujul ka terminit „kliimakirjaoskus“.) Kumbki ei piirdu ainult teadmistega, vaid mõlemad hõlmavad ka emotsionaalset sidet ümbritseva keskkonnaga. Samuti on oluline väärtusruum, mis toetab keskkonda ja kliimat hoidvaid valikuid, ning praktilised teadmised ja oskused, kuidas kestlikult tegutseda ja alternatiivset kestlikku tulevikku ette kujutada.9 Kliimamuutuste kontekstis tähendab see ka suutlikkust vähendada oma kliimamõju ning suurendada vastupanuvõimet.10
HARIDUS SUURENDAB KESKKONNA- JA KLIIMATEADLIKKUST
Eesti haridus on juba teinud meie ühiskonda keskkonna- ja kliimateadlikumaks. Viimase PISA uuringu järgi11 on Eesti õpilased matemaatikas, funktsionaalses lugemises ja loodusteadustes maailma tippriikide hulgas (esimese viie seas). Samas näitavad Maie Kiisel ja Bianka Plüschke Altof oma artiklis, et haridus aitab ületada takistusi kestliku eluviisi suunas liikumisel – näiteks toetades emotsionaalset seotust loodusega või arendades enesejuhtimisoskusi. Nagu viitavad Grete Arro, Monika Suškevičs, Veljo Runnel ja Asta Tuusti oma artiklis, käsitletakse Eestis kestlikkuse teemasid formaal- ja mitte- formaalhariduses mitmekesiselt näiteks keskkonnahariduses, mille üle saja-aastases arenguloos on kujunenud välja keskuste võrgustik ning mitmesugused õppeprogrammid.12 See hõlmab formaalset haridust koolides ja lasteaedades ning mitteformaalset aktiivõpet. Tähtis on ka igapäevaelust saadav mitteformaalne haridus13, mida üritatakse toetada telesaadete, ajakirjade ning õpperadade ja muuseumiõppega. Paljulubavad on uuenduslikud lähenemisviisid, nagu populaarsust koguv harrastusteaduse valdkond, mis aitab kujundada osalejate teaduslikku maailmapilti.14
Kui keskkonnaharidus keskendub peamiselt looduse ja ökoloogia teemadele, siis kestliku arengu haridus aitab mõista nende seoseid ühiskonna ja majandusega15. Näiteks võib tuua Euroopa kestlikkusalaste pädevuste raamistiku16, Rohelise Kooli programmi17 või Kliimamuutuste ABC18 raames välja töötatud õppematerjalid ja meetodid. Lisaks tulevase põlvkonna harimisele panustatakse roheoskuste programmi19 ja täiendkoolituste raames ka praeguste töötajate ja juhtide oskuste arendamisse, tegutsedes seega tõlgendus- ja võimenduskogukondade loomise20 suunas. Nende teemade üle arutlevad oma artiklis Aet Annist, Piia Post ja Jaanus Terasmaa.
TEADLIKKUSE JA KÄITUMISE VAHEL ON KÄÄRID
Kestlikku tegutsemist, mida kestlikkuspädevused peaksid toetama, saab mõtestada mitmel viisil, kuid ühisosaks võime pidada arusaama, et meie käitumine on tihedalt ja vastastikku seotud meid ümbritseva ühiskonna ja keskkonnaga. Nii nagu mujal maailmas, on ka Eestis endiselt suured käärid teadlikkuse ja kestlike tegevuste vahel. Viimased ORKLA kontserni võrdlusuuringud 2020. ja 2022. aastal Skandinaavias ja Baltimaades21 näitavad, et Eesti inimeste hoiakud keskkonnasäästlikkuse vallas ei jää oluliselt alla naaberriikide inimeste hoiakutele, kuid käitumises ollakse uuritud riikide hulgas viimasel kohal. Ka viimase Eurobaromeetri küsitluse22 järgi nõustuvad Eesti küsitletud kõige vähem väitega, et keskkonnaprobleemid mõjutavad nende igapäevaelu ja tervist. Tuleb arvestada ka võimalike ootamatute tagajärgedega. Kõrgem haridustase võib kaudselt suurendada keskkonnakoormust, kuna haritumad inimesed osalevad sagedamini tegevustes, mille ökoloogiline jalajälg on suurem.
KÄITUMISE MUUTMISEKS ON VAJA ÜHISKONNA TUGE
Tuleviku põhiülesanne seisneb teadlikkuse ja tegevuste vastuolu ületamises. Lisaks eneseraporteeritud käitumisele tuleb kriitiliselt vaadata, milline on meie tegevuste tegelik keskkonnamõju. Selle mõõtmiseks on välja töötatud mitu mõõdikut, näiteks ökoloogiline jalajälg või ökoloogiline seljakott, mis aitavad hinnata tegevuste mõju loodusressursside kasutusele ja keskkonnale laiemalt23. Lisaks mõõtmisele eeldab kestliku käitumise poole liikumine ka süsteemsete probleemide teadvustamist ühiskonnas ja õpetamise viisi muutmist transformatiivset õppimist toetavaks24. Transformatiivne õppimine tähendab sellist õppimist, kus õppija mõtestab ümber seniseid arusaamu ja hoiakuid25. PISA uuringu järgi26 jääb praegu proaktiivne suhtumine õppimisse ja küsimuste küsimise julgus, aga ka positiivne hoiak uute teemade ja väljakutset pakkuvate ülesannete suhtes Eesti õpilaste hulgas alla OECD keskmisele. Alla OECD riikide keskmise on ka Eesti õpilaste info tõlgendamise ja tegeliku eluga seostamise tase. Selles valguses arutavad Arro jt oma artiklis kestliku arengu lõimimist Eesti haridusse, nentides, et kuigi kestlikku arengut puudutavad teemad on õppekavades olemas, napib uurimusi, mis hindaksid õpetamispraktikate tegelikku mõju. Kestlikkuspädevust ei käsitleta veel kui üht üldpädevust, kuigi selle olemus seda eeldaks ja see toetaks mitmekülgsemat ja süsteemsemat õpet.
Teadlikkuse ja käitumise vastuolude vähendamist toetab ka arusaam haridusasutustest kui kestlike praktikate kujundajatest ja võimestava keskkonna loojatest27. Annist jt vaatlevad oma artiklis viimaste aastate arengut kliimateadlikkuse ja -hoidlikkuse valdkonnas. Näiteks on kõrgharidusasutuste kliimajalajälje arvutamine ja vastavate hindamismeetodite loomine28 näidanud, et haridusasutused on võtmas eestvedaja rolli. Samuti on haridusasutustes hakanud levima kestlikkuse tegevuskavad, mis hõlmavad teemasid alates liikumisharjumustest ja jäätmekäitlusest kuni käitumise suunamiseni.
Haridusasutused saavad kestlike praktikate kasutuselevõttu toetada aga ainult neid ümbritseva ühiskonna toel. Nagu Helen Poltimäe, Age Poom, Anto Aasa, Martin Haamer ja Eha Nurk oma artiklis esile toovad, on olukorras, kus koolivõrk, ühistranspordi korraldus ning pere- ja kogukondlikud liikumisharjumused iseseisvat kooliteed ja kestlikke liikumisviise ei soosi, haridusasutuse võime täita oma kujundavat rolli piiratud. Sama on tõsi ka teiste teemade puhul, olgu need seotud jäätmete tekke, energia ja tarbeesemete ületootmise ja -tarbimise, keskkonnakaitse ja muude valdkondadega, milles mängivad lisaks elanike harimisele olulist rolli ka süsteemsed muutused ühiskonna valitsemises, majanduses ja arusaamades heast elust. Tuleviku põhiülesanne seisneb teadlikkuse ja tegevuste vastuolu ületamises.
KUIDAS EDASI?
Peatükk tõstatab vähemalt kolm sõlmküsimust, mille lahenduste poole vaatavad artiklite juures olevad neli peegeldust.
Esiteks: kuidas ületada lõhet teadlikkuse ja kestliku käitumise vahel? Peegelduses esimesele artiklile toob Grete Arro välja, et lõhe ületamiseks oleks hea keskenduda ökoloogilise kirjaoskuse süvendamisele ja emotsionaalse seose loomisele loodusega, mille kaudu saab käitumine muutuda sisemiselt motiveerituks, mitte pelgalt normatiivseks. Loodushariduse programmid peaksid keskenduma looduse tegelikule märkamisele, mis toetab looduse eri osade väärtustamist. Ökoloogilise kirjaoskuse kujundamisel on oluline mõista komplekssüsteemide omadusi (nt kumulatiivsus, ajalised viited), mis aitavad inimestel paremini tajuda oma tegevuse pikaajalisi mõjusid. Edendada tuleb ka tulevikumõtlemist, mis innustab süsteemimuutuste algatamist ja alternatiivsete arengustsenaariumide kaalumist. Vastasel juhul jääb vajaka oskustest kestlikke tegevusi igapäevaelus rakendada.
Teiseks: kuidas ühiskond tervikuna ja eri valdkondade tegevus laiemalt saaksid edendada kestlikku käitumist? Peegelduses teisele artiklile märgib Andero Uusberg, et ühiskond peaks toetama lihtsaid ja atraktiivseid kestlikke valikuid igapäevaelus. Näiteks tuleb regionaal- ja koolivõrgu planeerimisel tagada, et kooli-, kergliiklusteede ja ühistranspordivõrk ning ühistranspordi kvaliteet võimaldaksid iseseisvat kooli liikumist, toetades seega kestlikke valikuid. Ka ruumilise planeerimise kaudu saab kujundada soodustavaid keskkondi, näiteks koolide ja huvitegevuste vahelised turvalised ühendusteed, mis kokkuvõttes aitavad kaasa n-ö rõõmu pärast liikumise ruumi kujundamisele.
Kolmandaks: mida saavad haridusasutused teha, et kestlikkust edendada? Haridussüsteemil on keskne roll kestliku mõtteviisi kujundamisel. Liisa Puusepp ja Mihkel Kangur leiavad peegelduses neljandale artiklile, et õppekavades oleks hea luua sisulised ainetevahelised seosed ning võimaldada põimõpet, mis toetab süsteemset mõtlemist. Kuivõrd süsteemsete arusaamade kujunemine nõuab aega, on vaja õppekavades prioriteete seada ja ajaraam ümber mõtestada. Õpetajate ettevalmistuses tuleks pöörata tähelepanu komplekssüsteemide mõistmisele ning ka koolide juhtkonnad peaksid selle õppeviisi rakendamist toetama. Kolmanda artikli peegeldajad Elina Malleus-Kotšegarov ja Kadri Kalle toovad esile kõrgkoolide eeskuju nii väärtuspõhises juhtimises kui ka kestlikes praktikates. Kõrgkoolid saavad toimida katselaboritena, kus testitakse kestlikke lahendusi ning jälgitakse nende mõju. Samuti on oluline teaduses ja kõrghariduses nihutada fookust konkurentsilt koostööle, et toetada komplekssete probleemide lahendamist.
Lõplikult saab keerukaile probleemidele lahendusi leida aga ainult koostöös praktikute (õpetajad, kooli- ja huvijuhid) ja muutuste eestvedajatega (lapsevanemad, kogukonnad, omavalitsused, ettevõtjad).
