Peegeldus

Neoliberaalne ehk võistluslik, hindeid ja pingeridasid väärtustav ning ühetaolisust toetav haridusparadigma on kadumas. Senise süsteemi eeldus oli standardiseeritud ja stabiilne tööturg, see aga muutunud maailmas ei kehti. Seepärast näeme haridussüsteemi eri osades vastuolusid ja rahulolematust ning seda hoolimata headest tulemustest. Et mõista ja mõtestada muutuse vajalikkust, tuleks keskenduda olemuslikele küsimustele: miks on haridus oluline, mis on õppimine ja mida peaks õppima? Üks muutumisaja keskseid märksõnu on inimeseks olemise kunst, s.o oskus elada teadlikult, tasakaalukalt ja tähendusrikkalt, võttes arvesse nii sisemisi vajadusi kui ka ümbritsevat maailma.

Eri hariduslike lähenemiste uurimine ja kriitiline hindamine. Ühiskond ja haridussüsteem käivad käsikäes. Haridus võib küll olla mingite ühiskondlike muutuste vedaja, kuid ta ei saa ühiskonnast liigselt eemalduda. Eesti haridussüsteem on väga mitmekesine, siin on nii võistluslikud eliitkoolid, mis muretsevad riigieksamite edetabelite pärast, kui ka sotsiaalsetele suhetele ja inimeseks olemisele rõhuvad väiksemad (era)koolid oma eripäraste metoodikatega. Kui ühetaolisust võib lugeda vana süsteemi puuduseks, siis ühtluskool oma standarditega on kindlasti ka tugevus, kuna seab kõigile lastele a priori kõrged ootused. Et mõista, kui valmis on ühiskond muutuseks ning mis on selle kasud ja kahjud, tuleks uurida eri koolitüüpide ja hariduslike lähenemiste toimimist ja tulemuslikkust.

Neoliberaalse haridussüsteemi „õõnestamine“ humanistliku süsteemi mõõdikutega. Teadlikult tuleb rohkem kasutada ja kommunikeerida indikaatoreid, mis mõõdavad osapoolte heaolu, tulevikuoskuste omandamist ja hilisemat tasakaalustatud toimetulekut. Kui esialgu võiks uusi mõõdikuid kasutada vanal moel ehk teha koolide riigieksamite pingeridade asemel heaolu pingeridasid, siis eesmärk peaks olema, et uusi näitajaid kasutatakse ka uuel moel: õppijate tagasisidestamiseks, personaliseeritud õppe pakkumiseks, metoodikate ja süsteemi arendamiseks ja muuks selliseks.