Peegeldus
Õigusrikkumiste ennetamiseks on oluline kõikide last ümbritsevate osapoolte kaasatus, omavaheline koostöö ja toetavad suhted. See on suur väljakutse ühiskonnas, kus vaimse tervise probleemid süvenevad. Noorte, lapsevanemate ja õpetajate omavaheline suhtlus on ajas üha teravamaks muutunud. Palju on süüdistamist, vääriti mõistmist, läbipõlemist, allaandmist ja loobumist.
Millised võiksid olla kolm toetavat sammu ühis- konna turvalisemaks muutmiseks?
1. Hoiakute ja mõtteviisi muutmine. Endiselt on juurdunud hoiak, et peres toimuv on peresisene asi. Lisaks on levinud arvamus, et probleemkäitumisele kalduvad noored on ise oma muredes süüdi ja neid tuleks karistada. Sellega, et enamasti on tegemist abivajavate lastega, on valdkonnas töötavad spetsialistid kursis, laiem avalikkus mitte. Noori tabab häbimärgistamine ka koolikeskkonnas, kus õpetajate teadlikkuse tase on küll kõrge, kuid hoiakud ja mõtteviis ei ole sellega kooskõlas.
2. Koostöö ja usaldussuhted. Koolikeskkond on noorte õigusrikkumiste ennetamisel keskne tegur, mida seni ei ole piisavalt ära kasutatud. Koolil on potentsiaali muutuda kohaks, kuhu noored võiksid tahta tulla ka siis, kui ei pea – näiteks vaheajal. Selleks peaksid kõikide osapoolte vahel olema koostöised ja toetavad suhted. Kool ei saa muutuda paremaks ilma kogukonnas (sh kohaliku omavalitsuse tasandil) toimuvate muutusteta, sest last ümbritsevad probleemid on omavahel seotud. Oluline on perede ja laiema kogukonna koolielus toimuvasse kaasamine, sest see aitab kaasa ühise arusaamise- ja eesmärgi kujunemisele.
Lapsed ei taha alati oma lähedasi kurvastada ning jäävad oma murega üksi. See võib juhtuda ka toetavate suhetega perekonnas. Üks lahendusi võiks olla riiklikul tasandil usaldusisikute süsteemi loomine.
Nii koolis kui ka kogukonnas võiks suhete parandamisele kaasa aidata taastava õiguse meetod29. Taastava õiguse riiklikult koolitatud vabatahtlikud võiksid olla vajaduse korral kiirelt kättesaadavad ja kaasatavad.
3. Selgem pilk väikeste lastega riskiperedele. Et lastele oleks tagatud arengut toetav keskkond, võiks seadustega jõulisemalt vanemaid abi vastu võtma kohustada, see ei peaks jääma nende vabaks valikuks. Vanemlike oskuste õpetamiseks võiks laste eraldamise alternatiiv olla võimalus vanem(ad) teatud perioodiks koos lastega toetatud teenust kasutama suunata. Esimesed eluaastad on lapse arengus äärmiselt olulised, toimub intensiivne aju areng, mida mõjutavad otseselt last ümbritsevad suhted. Imik ei ole võimeline stressi tekitavate olukordadega iseseisvalt toime tulema, ta vajab selleks turvalist täiskasvanut, kes pakuks füüsilist lähedust. Hooletusse jäetud lapsel ei kujune turvalist kiindumussuhet. See on üks peamisi põhjusi, miks paljudel asenduskodude lastel on psüühilisi probleeme, millest tulenevad omakorda käitumishäired ja suhtlemisraskused.
Kodustest raskustest saavad alguse probleemid kooliskäimisega ja kui noored ei leia mõistmist end ümbritsevast keskkonnast, otsivad nad aktsepteerimist mujalt. Sageli jõuavad nad gruppidesse, kus tarvitatakse uimasteid ja pannakse toime õigusrikkumisi. Seetõttu on ülioluline toetada peresid varakult ja süsteemselt – nii sotsiaalsete kui ka psühholoogiliste teenuste kaudu.
Kui õigusrikkumiste ennetus jääb pelgalt õiguskaitseasutuste ülesandeks, kannab see kokkuvõttes vähe vilja. Ennetusse senisest tõhusamalt panustamata tegeleme oma riigis jätkuvalt kumuleeruvatele muredele tagantjärele reageerimisega, mis on ajamahukam ja kulukam.
