Peegeldus

Koolipäeva jooksul on lastel tegevus ja täiskasvanute järelevalve. Vahetult koolitundidele järgnev vaba aeg aga kasvatab riski sattuda halvale teele. Noored soovivad siis olla koos sõpradega ja otsida üheskoos tegevusi igavuse peletamiseks. Lööb välja kuuluvustunde vajadus ja tõestamise soov. Kui trennis või mõnes muus huviringis saab need kätte juhendaja juuresolekul ning igati sobival moel, siis omapäi olles on sageli tulemuseks kampadele omased tegevused – alustades tubaka ja alkoholi tarbimisest või sobimatu sõnavara kasutamisest kuni varguste ja vandaalitsemisteni tänaval ja küberruumis. Seda näitab meile statistika, aga kahjuks ka igapäevane pilt suuremates linnades.

Igal lapsel on kusagil mõni ring, mis just talle huvi võiks pakkuda. Kui tahame noori suunata huviharidusse, tuleb neis äratada sisemine huvi. Kuigi vahel osaletakse ringides ka vanemate käsul või sõprade kutsel, sünnib järjepidevus ja tõeline eduelamus vaid siis, kui motivatsioon tuleb noore enda seest. Huviring pakub noortele nii vajalikku kuuluvustunnet, eneseteostust, parandab keskendumist ja õpetab rutiinitaluvust. Kuidas muuta huviharidus kättesaadavamaks ja suunata rohkem noori kampadest võistkondadesse? Teen kolm ettepanekut.

Transpordi- ja lähetustoetused peavad olema huvihariduse rahastamise lahutamatu osa. Üks 20–50-eurose liikmetasuga huviring igale lapsele maakonna piires võiks olla eesmärk. Igasse alevikku või maakooli ei ole võimalik laia huviringide valikut luua, kuid maakonnakeskustes on see tagatud. See aga tähendab, et ühistransport või eriliigilised transporditoetused on võtmetähtsusega – ligipääsuga igast maakonna nurgast tuleb vaeva näha.

Teine suur murekoht on esinemistel ja võistlustel käimised. Sagedased võistlused, esinemised ja laagrid on lahutamatu osa huviharidusest ka juhul, kui ei ole eesmärki saada oma valdkonna tipuks. Noored soovivad ja peavad saama väljundi oma oskusi teistega jagada või võrrelda ning selle kaudu luua uusi kontakte ja avardada silmaringi. Mida kaugemal suurtest keskustest elatakse, seda suuremad on lastevanemate kulutused. Lastevanemate erinev sotsiaalmajanduslik olukord võimendab seda veel enam.

Lapsi tuleb julgeda suunata sobiva trenni või tegevuse juurde. Lisaks lastevanematele peaksid ka õpetajad ja juhendajad oskama suunata lapsi sobivale huvialale ja vajaduse korral soovitama muudatust, kui olemasolev huvitegevus ei sobi või ei tekita lapses huvi. Huviringi vahetamine nõuab pearahapõhises süsteemis julgust, aga seda peab olema, sest küsimus on noore heaolus ja arengus. Kui on näha, et noorele meeldiks väga teha midagi meeskondlikku, ei peaks kergejõustikutrenn olema esimene valik, või kui palliplatsi jaoks ei ole vajalikke omadusi, siis sobiks võib-olla jooksu-, ujumis- või rattatrenn.

Sobimatu tegevusega kipub tüdinemine ja loobumine väga kiiresti tulema ning taas jõutakse olukorda, kus noor ei tee vabal ajal mitte midagi. Juba praegu on valdade huviharidusringide loetelust igal lapsel võimalik leida sobilik tegevus ja ümbritsevate täiskasvanute kohustus on noori selles suunata.

Väärtustada huvihariduses töötavaid inimesi suurema töötasuga. Eestis on tekkinud olukord, kus tingimused erinevate huvide harrastamiseks on aastatega läinud aina paremaks. Muusikakoolid, staadionid, spordihallid ja palju teisi objekte on nii sisult kui vormilt loonud suurepärased eeldused enamiku huvialadega tegelemiseks. Peamiseks murekohaks on kujunenud aga pädevate või motiveeritud juhendajate puudus. Tehnilised tingimused on head, kuid töötasude üle rõõmu tunda ei saa.

Sama olulised kui koolis oldud tunnid, on lapse jaoks ka koolile järgnevad või nädalavahetusele langevad tunnid. Just sel ajal oskab hea juhendaja luua noortele nii vajalikku kuuluvustunnet, pakkuda eneseteostust ja õigeid väärtushinnanguid. Huviharidus pole pelgalt vaba aja sisustamine – see on väga otsene investeering noorte arengusse ja nende jaoks ülimalt olulisse kuuluvustundesse ning otseselt riigi turvalisemasse olevikku ja tulevikku.