Peegeldus
Artikli kokkuvõttest loeme, et „haridustahe määrab ära selle, kui palju on inimestel soovi haridust omandada kas haridusasutuses või omal käel“. Eestlaste edu rahvusvahelises võrdluses on seni põhinenud vanaemade tarkusel, et ei õpita õpetajale, vaid iseendale. Teame, et eestlased on näiteks võõrkeelte omandamisel pidanud oluliseks omapoolset tööd. Suur osa võõrsilt tulnuid nimetab aga põhjusena, miks nad eesti keelt ei oska, et keegi pole neile seda õpetanud. See on haridustahte ja -tahtmatuse küsimus.
Tahtekultuuri noortele edasiandmisel peame olema nõudlikumad. Eesti pedagoogikas on Johannes Käisi ajast teada, et haridus omandatakse mitmekesiste ja õpilase huvisid arvestavate tegevustega. Ülo Vooglaid on rõhutanud, et suurem osa haridusest ja oskustest omandatakse väljastpoolt kooli – perelt, sõpradelt, huviringidest, meediast jm. Elukooli sidumine kooli õppekavaga õpilase arengut toetavaks ühtseks tervikuks olgu Eesti hariduskorralduse eesmärk. Samas ei tohi lapse koolitee ise olla ka nii pikk, et see tee üksi last rohkem õpetama hakkaks, kui kodu ja kool seda koos teha suudaksid.
Kokkuvõte ütleb: „Oluline on, et haridus ei piirduks ainult ametioskuste õpetamisega, vaid aitaks arendada ka laiemat ühiskondlikku ja isiklikku väärtust.“ Üksnes inimesed, kes valdavad teadmiste seoseid, loovad sidusat ühiskonda, sest nad näevad tervikpilti, mida kitsalt spetsialiseerunud alati ei suuda. See järeldus läheb lahku nõudmistest, mida seavad haridussüsteemile ettevõtjad: ameti- ja kõrgkoolidest rohkem spetsialiste ja kiiresti! Kui ühiskonna sidusus kaob, võivad ühiskondlikud vastuolud nullida edu, mida tehnoloogilisest ja majanduslikust arengust lootsime. Seega ei tohi üldainete osa õppekavades vähendada.
Lauses „Haridustahe on tee, mis juhatab meid teadmiste maastikule, inimkapital on meie vaimne jõud, mis toidab iga sammu arengus, ning tugevad institutsioonid on sillaehitised, mis toetavad ja suunavad haridusteed“ sisaldub artikli tuum. Haridustahe tuleb ühiskondlikest hoiakutest ja eeskujudest, mis on haridust väärtustanud juba mitmeid põlvkondi. Inimkapital on meil hea, kuid selle tihedust on ajalookulg mõjutanud ja mõjutab ka tulevikus. Eesti rahvas kaotas eelmises sõjas ja sõja järel palju inimkapitali, suure osa oma intellektuaalsest baasist ja ettevõtlikest liidritest. See kahjustas genofondi ja võttis meilt eestvedajad, kahjustades ka institutsioone, sest noori inspireerivat akadeemilist järelkasvu oli vähem. Nüüd ongi meie ülesanne keskenduda õpetajate ja õppejõudude järelkasvule, et seda oleks eestikeelse kõrgetasemelise kultuuri- ja majandusruumi taastootmiseks piisavalt. Selleks peaksime nii magistriõppe stipendiumide kui ka doktorantuuriaegse nooremteaduri palga suurusega suutma noori eestlasi veenda sel teel jätkama. Samuti tuleb parimaile võõrtudengeile anda väljavaade näha oma tulevikku Eestis ja selle tarvis ka eesti keel omandada. Järelkasvuta hakkab kiduma haridussüsteem tervikuna, rändab välja inimkapital ning pikemas plaanis kuhtub tippude kaotuse järel ka rahva keskmine haridustahe.
Kui võimekas õpilane läheb kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist võõrsile, võib katkeda tema tihedam side Eestiga ja kaduda tagasituleku motivatsioon. Meil on põhjust järelkasvule kinnitada, et siinsed ülikoolid, rakenduskõrgkoolid ja ka kutsekoolid on piisavalt kõrge tasemega, et õpinguid jätkata Eestis. Hiljemgi on piisavalt võimalusi kas vahetusõppurina või akadeemilise kraadi taotlejana lihvida oma teadmisi mujal. Sel juhul on suurem tõenäosus, et pärast rännuaastaid naastakse Eesti ühiskonda panustama ning säilivad eestikeelne haridus- ja kultuuriruum.
