Sissejuhatus
- Haridustahe on Eestis juurdunud. See peegeldab ühiskonna usku hariduse väärtusse ja soovi püüelda hea hariduse poole. Haridusest räägitakse valdavalt positiivses võtmes – seda seostatakse sagedamini millegi kõrgema ja parema kui madalama või kehvaga. Haridustahte püsimiseks on oluline käsitleda haridussüsteemi kitsaskohti, aga teadvustada ka selle edasiviivaid tugevusi.
- Hariduse mõõdikud peaksid olema suunatud arengu hindamisele, mitte edetabelite koostamisele ja jälgimisele, sest need võivad süvendada hariduslikku ebavõrdsust. Hariduslik rööpmestamine ja kihistumine on Eestis murettekitav nähtus. Näiteks seostuvad õpilaste matemaatikaeksami tulemused ema sissetulekuga: ema suurem sissetulek toob paremad hinded. Sooritust mõjutavad ka õppekeel ja õpilase elukoht. Haridussüsteemi kihistumise vähendamiseks tuleb tagada hariduse ligipääsetavus kogu elu jooksul.
- Hea haridus loob usalduse ja tugevdab ühiskonda. Haridus avab positiivseid tulevikuväljavaateid nii õpilastele kui ka kogu riigile. Hariduseksport tugevdab riigi rahvusvahelist positsiooni. Tänapäeval on üha suurem vajadus sotsiaalsete ja õppimisoskuste arendamise järele, et noored oleksid valmis asuma mitte ainult praegustele, vaid ka tulevikus tekkivatele töökohtadele.
- Haridus on pidev, kogemuslik protsess, kus iga eluetapp toob uusi õpikogemusi. Oluline on tagada koolide sisekliima ja õpilaste ning õpetajate vaimne heaolu, et luua haridussüsteem, mis toetab arengut kogu teekonna vältel, ühendades kooli ja elukooli.
SISSEJUHATUS
Haridus on kui sild tulevikku – ent mida teha, kui silla kandetalad kõiguvad ja siht jääb silmapiiri taha? Eesti hariduses on üleminekuperiood, kus traditsioonilised õpikäsitlused ja institutsioonid ei pruugi vastata enam tööturu, ühiskonna ega õppijate mitmekesistuvatele ootustele. Koolilt oodatakse korraga akadeemilist kvaliteeti, väärtuskasvatust ja heaolu toetamist. Õpilased soovivad rohkem oma õpiteed suunata ning lapsevanemad ootavad sisulist koostööd. Need ei ole ajutised kõrvalekalded, vaid märgid sügavamast üleminekust, mis eeldab selget visiooni ja koostööd kõigilt – alates poliitikakujundajatest kuni õpetajate, õpilaste ja vanemateni.
Haridustahtel on Eestis jätkuvalt oluline roll – see on üks selle peatüki keskne sõnum. Tõnis Lukas juhib aga tähelepanu tajutavale kontrastile haridustahte ja -tahtmatuse vahel. Hariduse edasiviivat ja positiivset rolli kinnitab ka Sketch Engine’i abil tehtud eesti keele korpuse analüüs1 , mis aitab tuua nähtavale, millistes tähendusseostes sõna „haridus“ kasutatakse (joonis 1.0.1).
Sõnakombinatsioon „hea haridus“ on kõige sagedamini esinev ühend (4266 korda), kuid moodustab siiski vaid umbes ühe protsendi kõigist sõna „haridus“ esinemisjuhtudest eesti keele korpuses (kokku 422 175, seisuga 21.05.2025). Sõnakombinatsioonide sagedus jaotus viitab valdavalt sellele, et haridusest räägitakse pigem positiivses kui negatiivses võtmes – seda seostatakse sagedamini millegi kõrgema ja parema kui madalama või kehvaga. Selleks et see ka nii jääks, on vaja mõista, millised kitsaskohad tuleb ületada. Hariduse ees seisvaid väljakutseid analüüsitakse sisendi ehk panustamise ja protsessi ning väljundi vaatenurgast, tuues illustreerivaid näiteid peatükis käsitletud mõtete ja arutluste kohta.
HARIDUSSE TULEB PANUSTADA, SEST HARIDUS LOOB ÜHISKONDA
Esimeses peatükis käsitletakse hariduse rolli nii kodumaisest kui ka rahvusvahelisest vaatenurgast. Väljapoole suunatud haridustegevustel on suur potentsiaal. Erkki Raasuke märgib, et kui suudame luua terviklahenduse, mis hõlmab Eestis õppimist, elamist ja töötamist, võib haridusest saada meie järgmine kasvumootor – ekspordivaldkond, mis toob riiki raha, oskusi ja uusi rahvusvahelisi sidemeid. Eero Loonurm ja Heli Aru-Chabilan toovad rohkelt näiteid, kuidas mujal maailmas toidab hariduse eksport nii majanduskui ka ühiskonnaelu. Muu hulgas tuuakse välja, et Soome jaoks on õppematerjalid tähtis ekspordiartikkel. Tekivad paratamatult küsimused: miks ei võiks ka meie samamoodi tegutseda või mida peaksime tegema, et saaksime paremini?
Siseriiklikust vaatest paistab mitmes artiklis silma diskussioon neoliberaalsete tõekspidamistega, mis on määranud viimaste kümnendite hariduse sisu ja vormi. Aune Valk leiab, et hariduse edukust ei maksa vaadata üksnes majandusliku kasu, vaid ka inimlike väärtuste kaudu. Ta soovitab õõnestada neoliberaalset haridussüsteemi humanistlike mõõdikutega.
Peatükis on suurt tähelepanu pööratud haridusliku ebavõrdsuse põhjustele ja ilmingutele nii kooliealiste laste (Sandra Haugase ja Eve Mägi artikkel) kui ka täiskasvanute puhul (Kirsti Meleski ja Märt Masso artikkel). Need barjäärid on vaja ületada, sest vastasel juhul süveneb sotsiaalne ebavõrdsus ning tekib heitumus, mis vähendab motivatsiooni ja koostöövalmidust inimgruppide vahel.
Peatükis on mitu näidet hariduslikust rööpmestamisest ja sellega seotud kihistumisest. Selgub, et Eesti õpilaste matemaatika lõpueksami tulemus seostub ema sissetulekuga: mida suurem on ema sissetulek, seda kõrgem on lapse matemaatika hinne ja vastupidi. Samuti on õppekeelel seosed õpilaste hinnete erinevustega mitmes valdkonnas. Seepärast on ka mõistetav, et Eve Kikas kutsub üles loobuma 1. klassi katsetest, et vähendada varajast rööpmestamist. Täiskasvanute haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks soovitab Anneki Teelahk haavatavate sihtgruppide ja enesehinnangu toetamist ning hariduse paindlikkuse suurendamist. See on oluline, sest nagu Kirsti Melesk ja Märt Masso märgivad, jõuavad madala haridustasemega täiskasvanud, vähenenud töövõimega inimesed ja vanemad mehed täiendõppeni oluliselt harvem – seetõttu tuleb haridustahte säilitamine ja toetamine tagada kogu elukaare jooksul.
ÕPPIMINE ON TEEKOND, MITTE SIHTKOHT
„Hariduse sisu kujundavad kool ja elukool.“ See mõte Jüri Alliku ja Maaja Vadi hariduse alustalade käsitlusest rõhutab, et haridusprotsess on ühelt poolt planeeritud ja reguleeritud, teiselt poolt aga mõjutatud igapäevaelu kogemustest. Nende kahe poole seoseid aitab paremini mõista huvigruppide vaade – see selgitab, miks mõned osapooled on vahel häälekamad või mõjukamad kui teised. Ometi peaksid kõik haridusega seotud hääled koos kõlama ja moodustama toimiva terviku. Seega kujuneb hariduse tegelik tähendus mitme huvigrupi koostöös, kus formaalne õpe ja eluline kogemus põimuvad ning eri huvigruppide vaated ja mõjud aitavad suunata haridusprotsessi sisulist arengut. Tõnis Lukas on kujundlikult rõhutanud osapoolte koostöö olulisust, öeldes, et lapse koolitee ei tohiks muutuda nii pikaks, et see üksinda hakkab last õpetama rohkem, kui kodu ja kool koos suudaksid.
Kui rääkida sellest, mida praegu õpetatakse või mida tuleks õpetada, ilmneb selgelt kasvav vajadus sotsiaalsete ja õppimisoskuste järele. Oluline on mitte keskenduda üksnes olemasolevatele ametitele ja erialadele, vaid valmistada noori ette ka sellisteks ametiteks, mida veel olemas pole. Õppimise tulemuslikkus sõltub aga sageli sellest, kes õpetab ja kellega koos õpitakse – näiteks digioskuste omandamisel3. Siin tuleb esile hariduse eesmärkide võimalik pingeväli: kas valmistada noori ette tööjõuturule või toetada laiemalt inimarengut ja kriitilist kodanikuks kasvamist?
Koolid on kõige suurema mõjuulatuse ja arvukusega haridusorganisatsioonid ning peatükis arutletakse kooli sisekliima ja suhtemustrite üle. On mitu head näidet – sealhulgas uute riigigümnaasiumide kujunemine –, ent uurida tuleb ka kitsaskohti. Nii juhivad Eneli Kindsiko, Maaja Vadi ja Urmo Uiboleht tähelepanu sellele, et haridusasutuste füüsilised tingimused võivad olla kohati üsna ebatervislikud. Näiteks võib suurkooli koolisööklas lõunapausi ajal müratase ulatuda 100 detsibellini ning ka mujal koolis ei ole see alati palju madalam. Lasteaiarühmas, kus on kuni 20 last ja üks õpetaja, peab õpetaja haldama iga päev umbes 210 kontakti. Kui lisada juurde lapsevanemad, kasvab suhtlusolukordade hulk veelgi. Üldhariduskoolis, kus soovitatakse 21 kontakttundi nädalas ja klassis on 24 õpilast, tuleb õpetajal ühe tunni jooksul hallata kuni 300 potentsiaalset kontakti ning nädalas kokku umbes 6300 suhtlusolukorda. Sellest ja teistest pingetest tulenevalt tuleb tõsiselt muretseda nii õpilaste kui ka õpetajate vaimse heaolu ja tervise pärast.
Ometi pakub koolis töötamine ja õpetajaamet midagi sellist, mis toetab töörahulolu ning aitab kaasa sellele, et õpetajate eluiga kipub olema pikem ja nad püsivad tööalaselt aktiivsena kauem kui paljude teiste elualade esindajad.
EESTI HARIDUSTULEMUSED PEEGELDAVAD NII EDU KUI KA PINGET
Hea haridus paistab välja ja annab tunda. Jüri Alliku ja Maaja Vadi artiklist selgub, et riigi majandusliku jõukuse ja rahvastiku keskmise intelligentsuse skoori vahel on tugev seos. Haridustase on seotud ka valmidusega teisi inimesi usaldada. Üleilmses vaates räägivad Eesti hariduse kõrgest tasemest teaduse mõjukuse näitajad ning on märkimisväärne, et teadusartiklite viidatavuse poolest on Eesti tõusnud maailma viie kõige edukama riigi hulka. Paljudele on teada ja tuntud Eesti hariduse silmapaistvad tulemused PISA testide üleilmses võrdluses. Siiski just globaalne tunnustus õpilastele sunnib rääkima eduloo teisest tahust – läbipõlemine, heitumus, viha ning teised negatiivsed emotsioonid ja seisundid, mida kogevad peaaegu kõik hariduse osapooled. Artiklis näidatakse mitmel moel, kuidas saaksime oma plaane teha või peaksime neid tegema, et kõrgtaseme hind poleks (õpi)rõõmu puudumine vabast ja targast riigist.
Positiivset vaadet haridustulemustele pakub Kirsti Meleski ja Märt Masso artikkel, kus tuuakse esile, et viimastel aastatel on suudetud mõnevõrra vähendada elanikkonnarühmade ebavõrdsust täiskasvanuhariduses.
Esimese peatüki mitmed käsitlused rõhutavad, et hariduse eesmärk on inimeseks olemise kunsti õpetamine. Samas ei saa alahinnata kriitilise mõtlemise ja faktiteadmiste tähtsust. Kui eeldame, et tehisaru suudab need funktsioonid täielikult üle võtta, võime sattuda ummikusse: tehisaru võib olla kasulik tööriist, kuid tervikliku arusaama loomisel on endiselt keskne roll inimarul.
Selle järelduseni jõudsime ka peatüki sissejuhatust koostades, kui palusime ChatGPT tehisarul kasutada Sketch Engine’i keeleanalüüsi vahendit ning koostada analüüs sõnaga „haridus“ sagedamini kaasnevate sõnade kohta. Võrreldes kahe analüüsi tulemusi – ühel spetsiifilise tarkvara abil saadud andmed (vt joonis 1.0.1), teisel tehisaru analüüs –, ilmnes, et viimases puudus omadussõna „hea“. Küsimusele, miks see sõna välja jäi, vastas tehisaru: „Aga „hea“ on nii endastmõistetav, et sellest pole vaja eraldi rääkida.”
See vastus jätab õhku küsimuse: kas tehisaru eksis või oli sel tõepoolest õigus? Nii sellele kui ka teistele küsimustele püüabki peatükk vastuseid leida.
