Haridustaseme tõusuga õigusrikkumiste risk väheneb

SISSEJUHATUS

Hariduse ja kuritegevuse seose puhul pakuvad huvi küsimused, kas õigusrikkumiste laad muutub haridustaseme tõusuga, kas erineva haridustasemega inimesed panevad toime eri liiki süütegusid, kas haritumad kurjategijad pääsevad kergemini ning kas süüdlase kõrgema haridusega kaasneb õigussüsteemile suurem kulu. Artiklis kasutatud riiklik statistika annab nendele küsimustele vastamiseks mõningaid viiteid. Käsitletakse kuritegude kohtueelset menetlust, kuid andmestiku puudulikkus ei luba analüüsida, kuivõrd süüdistatava haridustase võib mõjutada karistuste mõistmist.

PIKEM HARIDUSTEE AITAB KAASA ÕIGUSKUULEKUSELE

Enamik välisriikide uuringuid on näidanud, et haridustaseme tõus toob kaasa õigusrikkumiste riski vähenemise. Teadusuuringutest on selgunud, et oluliseks kuritegevust vähendavaks teguriks on juba keskhariduse omandamine.1 Samuti on leitud, et ülikoolihariduse parem kättesaadavus toob kaasa nii varavastase kui ka vägivaldse kuritegevuse vähenemise2, kusjuures pikem haridustee vähendab kuritegevuse riski eeskätt meeste seas.3 Eesti olukorda analüüsides on leitud, et analoogiliselt teiste riikidega on ka siin varavastane kuritegevus märksa paremini kirjeldatav majanduslike ja sotsiaaldemograafiliste teguritega kui vägivaldne kuritegevus.4

KURITEGUDE TOIMEPANEMISE RISK ON SUURIM MADALA HARIDUSEGA MEESTEL

Registreeritud kuritegudest on läbi aastate ligikaudu 90% toime pandud meeste poolt. Enamlevinud kuriteoliikidest oli perioodil 2018–2023 (joonis 7.5.1) meeste osakaal suurim ähvardamistes (92%), millele järgnes joobes sõidukijuhtimine (91%). Suurima naiste osakaaluga kuriteoliik on kelmused (20%).

Kuriteo raskuse kasvuga enamasti tõuseb meeste osakaal; samuti on keskmine kuritegude arv meeste puhul suurem kui naiste puhul. Nii meeste kui ka naiste puhul on kuritegude toimepanijate seas kõige enam olnud kehalises väärkohtlemises kahtlustatavaid (tabel 7.5.1), kellest ligikaudu pooled olid toime pannud lähisuhtevägivalla kuriteo. Siinjuures tuleb arvestada, et toimepanija tehakse vägivallakuritegudes kindlaks märksa sagedamini kui varavastastes kuritegudes ning liikluskuritegudes on toimepanija teada peaaegu alati.5

Kõikides kuriteoliikides kahtlustatavatest kokku oli perioodil 2018–2023 alg- või põhiharidusega 44%, kesk- või keskeriharidusega 48% ning kõrgharidusega 8% (joonis 7.5.2). Samal perioodil oli vähemalt 15-aastastest elanikest alg- või põhiharidusega 21%, kesk- või keskeriharidusega 52% ja kõrgharidusega 28%.6

Vaatlusalustest kuriteoliikidest oli alg- või põhiharidusega kahtlustatavaid kõige enam varguste puhul (57%). Kesk- või keskeriharidusega isikute osakaal oli suurim ahistavas jälitamises (62%) ning kõrgharidusega isikute osakaal raske liiklusõnnetuse põhjustamises (21%) kahtlustatavate seas.

Andmestik. Analüüs põhineb e-toimiku andmestikul.7 Peamiselt tuginetakse andmetele nende kahtlustatavate ja süüdistatavate kohta, kelle suhtes prokuratuur on teinud lõpliku menetlusotsuse (saatnud kohtusse või lõpetanud menetluse otstarbekuse kaalutlusel^a). Selle grupi kohta kasutatakse väljendeid „kuritegude toimepanijad“ või „kahtlustatavad“ ja sellesse on hõlmatud ka süüdistatavad. Neil juhtudel on kuriteo toimepanemine reeglina leidnud kinnitust^b ning samal ajal on isikute hariduse kohta kõige rohkem andmeid.

Vaatluse all on toimepanijate haridustase valitud süüteoliikide puhul:

1. registreeritud kuriteod kokku ning karistusseadustiku §-de 120, 121, 157³, 184, 199, 209, 213, 422, 423 ja 424 alusel registreeritud kuriteod;
2. väärteod, mille puhul süstemaatiline ja/või raskem rikkumine kvalifitseeritakse kuriteona: karistusseadustiku § 218, liiklusseaduse § 224, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 15¹.

Andmestik hõlmab peamiselt perioodi 2018–2023, kuid mõnel juhul ka 2024. aastat. Andmed on esitatud kolme grupi kohta: alg- ja põhiharidusega isikud, kesk- ja keskeriharidusega isikud, kõrgharidusega (sh rakenduskõrgharidusega) isikud; edaspidi ka „haridusgrupid“.^c

Vaatlusaluste väärtegude puhul olid näitajad 2023. aastal järgmised.

• Varavastase väärteo (KarS § 218) toimepanijaist olid alg- või põhiharidusega 50%, keskvõi keskeriharidusega 46%, kõrgharidusega 3%.
• Sõidukijuhi poolt alkoholi piirmäära ületamise väärteo (LS § 224) toimepanijaist olid alg- või põhiharidusega 33%, kesk- või keskeriharidusega 54%, kõrgharidusega 13%.
• Narkootikumidega seotud väärteo (narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 15¹) toimepanijaist olid alg- või põhiharidusega 71%, kesk- või keskeriharidusega 27%, kõrgharidusega 2%.

Järjepidevat pikaajalist aegrida kuritegude toimepanijate hariduse kohta pole. Andmed 2001. aastal kohtusse saadetud süüdistatavate kohta8 näitavad, et üldjoontes sarnanes pilt praegusega.

• Varavastases kuriteos süüdistatavaist moodustasid alg- või põhiharidusega isikud ligikaudu 60%, keskharidusega oli 40% ja kõrgharidusega ligikaudu 1%.
• Isikuvastases kuriteos süüdistatavaist moodustasid alg- või põhiharidusega isikud 43%, keskharidusega oli 54% ja kõrgharidusega 3%.
• Liikluskuriteos süüdistatavaist moodustasid alg- või põhiharidusega ligikaudu 30% ning keskharidusega ja kõrgharidusega isikud ligikaudu 70%.

Viimastel aastatel on alg- ja põhiharidusega isikute osakaal kahtlustatavate seas vähenenud ning tõusnud teiste haridusgruppide osakaal. Perioodil 2015–2024 tõusis kõrgharidusega inimeste osakaal vähemalt 15-aastastest kahtlustatavatest 16%11, kuid kõrgharidusega inimeste osakaal kahtlustatavaist kasvas samal perioodil kaks korda (joonis 7.5.3).

Kõrgharidusega kahtlustatavate osakaalu kasv on eeskätt seotud joobes sõidukijuhtimisega, kus aasta-aastalt on kõrgharidusega kahtlustatavate arv tõusnud. Ehkki nende osakaal on kasvanud ka rea teiste kuriteoliikide puhul (sh lähisuhtevägivald, kelmused, omastamised, avaliku usalduse vastased kuriteod, majanduskuriteod), on see seotud pigem madalama haridustasemega kahtlustatavate arvu vähenemisega ning kõrgharidusega kahtlustatavate arvus selget tõusutrendi pole.

10 000 vastava haridusega elaniku kohta keskmiselt aastas oli perioodil 2018–2023 kõige enam kahtlustatavaid alg- ja põhiharidusega inimeste seas (136), kus see ületas kesk- ja keskeriharidusega inimeste vastavat näitajat (59) enam kui kaks korda ning kõrgharidusega inimeste vastavat näitajat (18) ligi kaheksa korda (joonis 7.5.4). Kogurahvastikust võeti arvesse 15-aastased ja vanemad elanikud, kelle haridustase oli teada.12

Arvestades kahtlustatavate arvu 10 000 inimese kohta, olid haridusgruppide erinevused vaatlusalustest kuriteoliikidest kõige suuremad varguste ja narkokuritegude puhul (tabel 7.5.2).

Isikuvastaste kuritegude puhul ei tarvitse andmed kajastada kuritegevuse taseme tegelikke erinevusi haridusgruppide vahel, kuna sageli on kuriteo toimepanijaks ohvri partner või teine pereliige. Sel juhul võidakse hoiduda teatamisest lootuses juhtum ise lahendada või ka kättemaksu kartuses.

Kuritegevuses on järjest suurem roll elektroonilistel kanalitel ning kuritegude toimepanijaid oleks raske kuriteoliikide või muude kindlate tunnuste järgi grupeerida: näiteks võivad samad isikud toime panna nii „tavalisi“ vargusi kui ka elektrooniliste kanalite vahendusel kelmusi ning pakiautomaate ja GPS-seadmeid kasutades narkokuritegusid. Kuritegude toimepanemise riski suurendab märgatavalt sõltuvusainete kuritarvitamine,14 mida esineb kõikides haridusgruppides (2023. aastal märkis isikliku alkoholitarbimise kohta „joon palju“ 8% põhi- ja keskharidusega küsitletutest ning 4% kõrgharidusega küsitletutest)15: eeskätt puudutab see vägivallakuritegusid (enamik pannakse toime joobes), poevargusi (neis on suur sõltlaste osakaal) ning joobes sõidukijuhtimist (valdavalt on tegu alkoholi liigtarvitamisega19). Lähisuhtevägivalda esineb kõikides rahvastikugruppides, kuigi füüsilise vägivalla risk haridustaseme tõusuga väheneb.

Joobes sõidukijuhtimises kahtlustatavate kõrgharidusega naiste osakaal on meestega võrreldes kasvanud kiiremini, ehkki mehed niisugustes kuritegudes jätkuvalt domineerivad: kui 2015. aastal oli kõrgharidusega naiste osakaal kõigist joobes juhtimise kuriteos kahtlustatavaist 0,8%, siis 2024. aastal 3,3% (ligikaudu neljakordne kasv); kõrgharidusega meeste puhul olid vastavad näitajad 4,5% ja 8,6% (ligikaudu kahekordne kasv). See võib peegeldada uuringutes16 ilmnevat trendi: 2014. aastal tarvitas kõrgharidusega naistest alkoholi vähemalt 2–3 korda nädalas 10,6%, 2022. aastal 16,5%. Kõrgharidusega meeste seas sagedaste alkoholitarvitajate osakaal samal perioodil ei kasvanud.

Vaatlusaluste kuriteoliikide puhul oli perioodil 2018–2023 kõikides haridusgruppides kõige enam kahtlustatavaid kehalises väärkohtlemises, millele järgnesid joobes sõidukijuhtimine ja vargused (joonis 7.5.5). Varguses, narkokuriteos või ähvardamises kahtlustatavate osakaal oli seda väiksem, mida kõrgem haridus neil on. Kelmuses või arvutikelmuses, raske liiklusõnnetuse põhjustamises ning ahistavas jälitamises kahtlustatavaid oli kõige enam kõrgharitute grupis.

HARIDUSTASEME TÕUSUGA KASVAB TÕENÄOSUS, ET RIKKUJAT EI SAADETA KOHTUSSE

Kohtueelse uurimise lõpul otsustab prokuratuur, kas saata kriminaalasi kohtusse või lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlusel, juhul kui kahtlustatav nõustub endale võtma tähtajalised kohustused (KrMS §-d 201–203); samas ka lõpetamise korral on prokuratuur veendunud, et kuritegu pandi toime. Valdavalt lõpetatakse menetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu ja kui süü ei ole suur (KrMS § 202): 2024. aastal 78%. Alaealise toimepanija korral (KrMS § 201) lõpetati 13%, karistuse ebaotstarbekuse tõttu (KrMS § 203) 5% ning kuriteoga tekitatud kahju heastamise tõttu (KrMS § 203¹) 4% kõigist 2024. aastal otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud menetlustest.

Kõrgharidusega inimeste puhul on lähisuhtevägivalla kuriteo risk kõige väiksem

Lähisuhtevägivalla kuritegudes (LSV; KarS § 121 lg 2 p 2) oli 10 000 elaniku kohta perioodil 2018–2023 alg- ja põhiharidusega kahtlustatavaid aastas keskmiselt 22, kesk- või keskeriharidusega kahtlustatavaid 12 ning kõrgharidusega kahtlustatavaid 3.

Niisuguste kuritegude ohvrite puhul on uuringute andmetel haridusgruppide erinevused olnud märksa väiksemad.

• 2009. aasta küsitluse järgi oli viimase 12 kuu jooksul paarisuhtevägivallaga kokku puutunud 14% algja põhiharidusega, 10% kesk- või keskeriharidusega ja 8% kõrgharidusega küsitletutest (füüsilise vägivallaga vastavalt 8%, 5% ja 3%).21
• 2022. aasta küsitluse järgi oli täiskasvanuna kogenud koduvägivalda alg- ja põhiharidusega naistest 33,7%, kesk- või keskeriharidusega naistest 27,1% ja kõrgharidusega naistest 22,1%; meeste puhul vastavalt 18,0%, 15,3% ja 15,9%.22

Lähisuhtevägivalda kui varjatud ja tundlikku kuriteoliiki kajastava andmestiku esinduslikkust võivad mõjutada erinevad asjaolud, mis haridusgruppide võrdlust raskendavad (nt teadlikkus lähisuhtevägivalla olemusest, hinnangud juhtumi tõsidusele, kannatanute valmisolek ametlikuks menetluseks, kannatanu materiaalne sõltuvus toimepanijast jm). Samuti tuleb arvestada, et küsitlustulemuste puhul pole teada juhtumite raskus ja koguarv (nt kuivõrd on teatatud juhtumile eelnenud teatamata jäänud juhtumeid ning kas ses osas on haridusgruppide vahel erinevusi).

Ahistavas jälitamises kahtlustatavaid oli mitu korda vähem ja vastavad näitajad jäid alla ühe. Kõrgharidusega inimeste puhul oli nende osakaal kõigist vastava haridusega inimestest ligikaudu kolm korda väiksem kui teistes haridusgruppides – haridusgruppide erinevused on arvestatavad, kuid siiski märksa väiksemad kui lähisuhtevägivallas kahtlustatavate puhul.

Lähisuhtevägivalla kuritegudes on menetluspraktika olnud analoogiline muud liiki kuritegudega: kõrgharidusega toimepanija puhul lõpetatakse enamasti menetlus otstarbekusest (seda ka korduva kuriteo korral), kuid alg- või põhiharidusega toimepanija saadetakse kohtusse.^a

Menetluse lõpetamiseks on paremad eeldused endaga nii majanduslikult kui ka psüühiliselt toimetulevatel kahtlustatavatel; need asjaolud omakorda seonduvad arvestataval määral haridustasemega (nt võib prokuratuuri hinnangul harituma kahtlustatava mõjutamiseks piisata talle pandavatest kohustustest; samuti võib kõrgharidusega inimesel olla rohkem vaba raha/ aega, et hüvitada tekitatud kahju, tasuda kohustusi ja/või teha üldkasulikku tööd). Prokuratuuri otsustust võivad oluliselt mõjutada sarnase kuriteo korduv toimepanemine (olenevalt kuriteoliigist võib see menetluse lõpetamise välistada), varem määratud kohustuste täitmine ning varasemad karistused, kahtlustatava enda suhtumine toimepandusse ja selle tagajärgedesse ning valmisolek menetluse lõpetamisel endale võetavad kohustused tähtajaks täita.

Kohtusse saadetud isikute osakaal on olnud kõige suurem alg- või põhiharidusega isikute puhul ning madalaim kõrgharidusega isikute puhul (tabel 7.5.3). Erinevused alg- või põhiharidusega ning kõrgharidusega toimepanijate vahel on suhteliselt suured vägivallakuritegude, varguste ja liikluskuritegude puhul, kuid väikesed kelmuste ja arvutikelmuste ning narkokuritegude puhul. Erandiks on korduv joobes sõidukijuhtimine (KarS § 424 lg 2), mille puhul prokuratuur üldjuhul menetlust otstarbekuse kaalutlusel ei lõpeta.

Varavastaste ja liikluskuritegude puhul on oluline menetlusotsust mõjutav asjaolu kannatanule kahju hüvitamise võimalikkus. Vägivallakuriteod hõlmavad laia tegude ringi ning on võimalik, et haridusgruppide vahel on erinevusi selles, milline on kuritegude keskmine raskusaste; viimane on aga üks arvesse võetavaid tegureid menetluse lõpetamise või kohtusse saatmise otsustamisel.

KOHTUMENETLUSE KULUKUS SÕLTUB EESKÄTT MENETLUSE LIIGIST, MITTE SÜÜDISTATAVA HARIDUSEST

Perioodil 2022–2024 saadeti kohtusse kokkuleppemenetluses 72%, üldmenetluses 15%, lühimenetluses 12% ja käskmenetluses alla 1% kriminaalasjadest, kusjuures see jaotus oli sarnane kõikide haridusgruppide puhul. (Andmed süüdistatavate hariduse kohta puudusid 29% juhtudel.) Arvestades levinumate kuritegude (kehaline väärkohtlemine, joobes juhtimine) domineerimist kohtuasjades, pole tõenäoline, et kokkuvõttes oleks keskmine menetluskulu süüdistatava kohta mõne haridusgrupi puhul teistest oluliselt erinev. Mõne kuriteoliigi puhul (nt korruptsioon) võib küll tegu olla keskmisest keerukamate asjadega ja neis on süüdistatavatest suhteliselt suur osa kõrgharidusega, kuid niisuguste kohtuasjade arv on väike.

KOKKUVÕTE

Haridustaseme tõusuga õigusrikkumiste toimepanemise üldine risk väheneb. Õigusrikkumiste toimepanijate seas on läbi aastate olnud palju madala haridustasemega inimesi ning vähe kõrgelt haritud inimesi, kusjuures erinevused on kõige suuremad varguste puhul. Vägivalda esineb kõikides rahvastikugruppides, kuid haridustaseme tõusuga väheneb vahetute füüsiliste rünnete osakaal. Mõne väiksemaarvulise, spetsiifilisi teadmisi nõudva kuriteoliigi puhul (nt korruptsioon, majanduskuriteod) võib haridustaseme tõusuga õigusrikkumiste risk kasvada.

Õigusrikkumiste risk on suurim madala haridusega meestel, seda eeskätt vägivallakuritegude (sh lähisuhtevägivald) ning varguste puhul. Lähisuhtevägivallakuriteo ohvriks langemise risk on samuti suurim madala haridustasemega inimeste puhul, kuid kõrgharidusega toimepanija kohtusse saatmise tõenäosus on väiksem kui madalama haridusega toimepanijate puhul.

Kuriteoliigist olenemata on menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise tõenäosus seda suurem, mida kõrgem on kahtlustatava haridustase. Võrreldes madalama haridustasemega kahtlustatavatega on kõrgema haridusega kahtlustatavatel paremad eeldused täita menetluse lõpetamise eelduseks olevad tähtajalised kohustused; samuti on suurem tõenäosus, et nad pole varem kuritegusid toime pannud.

Lõpetatud kriminaalmenetluste suure osakaalu tõttu koormavad kõrgharidusega rikkujad õigussüsteemi kõige vähem. Olenemata rikkuja haridustasemest võib menetluse lõpetamine eeskätt esmakordsete rikkujate puhul olla otstarbekas, ilma et see suurendaks riski uuteks rikkumisteks. Näiteks on viimastel aastatel märgatavalt vähenenud nende esmakordselt joobes juhtimiselt tabatud rikkujate retsidiivsus, kelle suhtes menetlus lõpetati avaliku menetlushuvi puudumisel koos sellega kaasnevate kohustustega.

Viidatud allikad