Peegeldus
Haridustaseme ja õigusrikkumiste vahel on keerukam kui vaid korrelatiivne seos. Kuritegeliku käitumise psühholoogias26 näib kehtivat tõdemus, mis on leidnud kinnitust ka Eesti andmetes – pikem osalemine formaalhariduses vähendab õigusrikkumiste riski. Tõsi, näiteks korruptsioonisüütegude ning vara- ja isikuvastaste tegude seosed haridustasemega on mõnevõrra erinevad, kuid seda võib seletada ka tõsiasjaga, et kõrgem haridustase viib inimese teistsugustesse töistesse tegevusvaldkondadesse. Nii on näiteks põhiharidusega isikul eluliselt vähem võimalusi puutuda kokku korruptsioonivõimalustega.
Haridustaseme ja õigusrikkumiste riski seose puhul tuleb silmas pidada, et hariduse olemasolu, puudumine või selle omandamise aja pikkus võib maskeerida muid, õigusrikkumiste riski rohkem mõjutavaid tunnuseid. Kiusatus lihtsustatult väita, et rohkem haridust vähendab õigusrikkumisi, on vaevu veerand rehkendust. Teistest õigusrikkumise riske mõjutavatest teguritest haridust isoleerides on seni tõdetud, et haridus on õigust rikkuva käitumise riskiprofiilis sõltuvalt uuringust 5–10% kaaluga. Teisisõnu – pelgalt haridustaseme tõstmisega väheneks ennustatav riskikäitumise tõenäosus heal juhul vaid kuni 10%.
Ometi annab haridustase ja hariduses osalemise aja pikkus tunnistust muude, õigusrikkumise riske rohkem mõjutavate tegurite mõjulepääsemisest. Nendeks tunnusteks, mis mõjutavad tõenäosust kogeda edu hariduses ja mille puudumine suurendab õigusrikkumise riski, on lugemis- ja kirjutamisoskus, verbaalne võimekus, võimalus kogeda tunnustust ka väikese intellektuaalse pingutuse järel, kõlbeline hoiak, kaasõppijate ja sõpruskonna sotsiaalsed hoiakud, võime pikaajaliseks intellektuaalseks pingutuseks, sõltuvuste puudumine jmt.
Seepärast tuleks tõhusaks ennetuseks pöörata suurt tähelepanu just eelkirjeldatud, õppimise käiku mõjutavatele asjaoludele. Mingi haridustaseme formaalsest omandamisest olulisemad on haridustaseme omandamise eeldused ja õppekeskkond. Kahetsusväärselt sageli peetakse aga mingi haridustaseme saavutamise fakti tähtsamaks osaoskuste, hoiakute ja väärtuste kujundamisest ning esmapilgul haridusest väljapoole jäävate tegurite (eluviis jm) muutmisest. Hariduspoliitikas tuleb seetõttu pöörata järelevalve ja ka haridusasutuste toetamise teravik õppimise formaalsetelt tulemustelt pigem hariduse protsessile ja sisule.
Eripreventiivselt ehk üksikindiviidi (ka juba õigusrikkumise toime pannud isiku) seisukohalt tuleb pakkuda võimalikult avaraid võimalusi õppimise eelduste arendamiseks nii koolis kui ka huvihariduses. Samuti tuleks näiteks vanglakooli asemel senisest oluliselt rohkem eelistada siiani õiguslikult võimalikke, kuid äärmiselt vähe kasutatud vanglaväliseid õppimisvõimalusi.
Paraku võib hariduse omandamise eelduseks olevate oskuste, võimaluste, hoiakute ja muude õigusrikkumiste riski vähendavate teguritega tegelemine näiteks karistuse täideviimist keerukamaks muuta, mistõttu eelistatakse käepäraseid vanglasiseseid lahendusi ka siis, kui leiduks tõhusamaid võimalusi väljaspool vanglat. Seepärast tuleks väga tõsiselt kaaluda karistuspoliitika selget eristamist karistuste täideviimise funktsioonist. Vastasel korral on oht, et karistuse täideviimise vahetu korraldamise praktilised ja olmelised kaalutlused hakkavad karistuspoliitikat dikteerima. Ideaalis peaks see olema aga vastupidi – teadlik ja tõenduspõhine poliitika peab olema praktika aluseks.
