Huviharidus on investeering Eesti turvalisusesse
- Noorte õigusrikkumiste ennetamine eeldab ajaliselt täpselt sihitud sekkumisi – erinevatel rikkumistel ja vanusegruppidel on erinevad riskiajad. Näiteks vägivald kulmineerub lõuna paiku, vargused ja liiklusrikkumised pärast kooli ning sõltuvusainetega seotud rikkumised hilisõhtul. Seetõttu peab tõhus ennetus arvestama, millal, kellele ja millise riskikäitumise ennetamiseks sekkumisi planeeritakse.
- Tõrjutus koolis ja huvihariduses kasvatab riskikäitumise tõenäosust kõige haavatavamate noorte seas. Just hariduslike erivajaduste ja väikse sissetulekuga perede lastel on suurem tõenäosus jääda kõrvale nii koolis kui ka huvihariduses. See kahekordne tõrjutus tähendab, et nad ei saa tuge formaalsest ega mitteformaalsest hariduskeskkonnast, mis süvendab õpiraskusi ja tõrjutust ning suurendab õigusrikkumiste riski.
- Teismelised osalevad huvihariduses kõige vähem, kuigi risk on just selles vanuses kõige suurem. 7–12-aastaste laste puhul on rikkumised selgelt koondunud koolitundide ajale (kell 8–14), samas kui 13–17-aastaste noorte puhul koolijärgsele ehk huvihariduse ajale (kell 14–20). Just 13–17-aastased noored osalevad huvihariduses kõige vähem, ent nende õigusrikkumiste muster on hajusam, iseseisvus suurem ja riskifaktorid mitmekesisemad.
SISSEJUHATUS
Hariduse ja õiguskuuleka käitumise seosed on sageli palju sügavamad, kui esmapilgul võiks arvata. Uuringud näitavad, et isegi haridussüsteemis tehtavad pealtnäha innovatiivsed muudatused võivad märgatavalt mõjutada hoopis noorte õigusrikkumiste taset. Näiteks on leitud, et neljapäevase koolinädala kehtestamine võib kaasa tuua kuni 20% kasvu keskkooliealiste noorte varavastastes õigusrikkumistes – eelkõige seetõttu, et lisandub vaba päev, mil noortel puudub järelevalve ja kindel päevakava.1 Veelgi kõnekam on õpetajate streikidega seotud näide: streikide ajal võib noorte varavastaste õigusrikkumiste arv tõusta koguni 14%.2
Uuringud näitavad, et õigusrikkumiste varajane algus suurendab oluliselt riski püsivaks kuritegevuseks. Kui noor pole 15. eluaastaks seadust rikkunud, on hilisem kuritegevuse risk väike.3 Arvestades, et noored veedavad suure osa oma kujunemisaastatest koolis, mängib koolipäevade keskkond keskset rolli nii riskide kui ka kaitsetegurite kujundamisel. Kaitsetegurid on asjad, mis just nagu puhvrina vähendavad riskide mõju ja aitavad noorel turvaliselt kasvada, näiteks toetav koolikeskkond, head suhted eakaaslastega, turvaline füüsiline keskkond, võimalused eneseväljenduseks (huviharidus) ning enesekindlust ja toimetulekut arendavad oskused. Varasemad uuringud on kinnitanud, et õpilastega seotud õigusrikkumised sagenevadki just kooliaasta vältel – eriti sügisel ja kevadel – ning vähenevad suvekuudel.4
Artikli eesmärk on analüüsida noorte õigusrikkumiste ajalist jaotust koolipäevadel, et tuvastada peamised „riskiaknad“ ehk ajavahemikud, mil õigusrikkumiste oht on kõige suurem. Täiendavalt on antud ülevaade huvihariduse kättesaadavusest Eestis, kuna teaduskirjanduses peetakse huviharidust üheks tõhusaimaks vahendiks noorte õigusrikkumiste ennetamisel.
Andmestik. Politsei- ja Piirivalveamet registreeris 2023. aasta septembrist mai lõpuni kokku 2701 õigusrikkumist ja 2024. aastal samal ajal kokku 2520 õigusrikkumist, mille panid toime 7–17-aastased. Õigusrikkumised on paigutatud 24-tunnisele skaalale.
ÕIGUSRIKKUMISTE RISKIAKEN ON EESTIS PIKEM KUI MUJAL
Noorte õigusrikkumised koolikuudel 2023 ja 2024 järgisid selget mustrit: enamik juhtumeid toimus koolipäevadel, eriti reedeti (20%), mil risk näib olevat suurim (joonis 7.4.1). Vähem rikkumisi registreeriti teisipäeviti ja kolmapäeviti. Nädala keskpaiga langus võib viidata sellele, et tavapärane koolirutiin ja struktuur aitavad sel ajal riske vähendada.
Koolipäevade ja nädalavahetuste võrdlus peegeldab selgelt erinevaid rutiine (joonis 7.4.2). Andmed osutavad sellele, et noorte õigusrikkumised on tihedalt seotud päevase ajakava ja järelevalve olemasoluga. Koolipäeva lõpp ja nädalavahetuse öötunnid on riskiaknad, mis väärivad eritähelepanu nii ennetustegevuses kui ka noorte turvalisuse tagamisel. Seda kinnitab ka kriminoloogia valdkonnas rutiintegevuse teooria (ingl routine activity theory), mille kohaselt on õigusrikkumiste tõenäosus suurim siis, kui motiveeritud toimepanija kohtub sobiva sihtmärgiga olukorras, kus puudub piisav järelevalve.5 Just sellised tingimused kujunevad sageli koolipäevade lõpus (lapsevanemad on tööl) ja hilisõhtutel väljaspool kodukeskkonda.
Juba 1940. aastate uurimused näitasid, et noorte õigusrikkumised ei koondu mitte nädalavahetustele, vaid toimuvad sagedamini argipäeviti – eriti pärast koolipäeva lõppu.6 Mitmed uuringud on kinnitanud, et nii õigusrikkumiste kui ka noorte ohvriks langemise tipphetk saabub vahetult pärast viimase koolitunni lõppu.7 Enim viidatud riskiaken jääb vahemikku 14.00–18.00 või 15.00–18.00 – ehk täpselt aega, mil kool lõpeb, kuid vanemate tööpäev kestab veel edasi.8 Eesti andmed osutavad aga veelgi pikemale riskiperioodile. Joonis 7.4.3 näitab, et Eesti noorte õigusrikkumiste peamine riskiaken on koolipäevadel ajavahemikus 14.00–20.00. Seda võib osaliselt selgitada perestruktuuri ja järelevalvega seotud teguritega. Aastal 2024 moodustasid üksikvanemad Euroopa Liidus keskmiselt 12,7% lastega leibkondadest, kuid Eestis oli see näitaja koguni 36,7% – ELi kõrgeim.9 Eestile järgnesid Leedu 29,5%, Läti 24,9% ja Taani 23,2%. 2023. aastal elas Eestis iga kolmas üksikvanem suhtelises vaesuses ning iga neljas üksikvanemaga leibkond koges ilmajäetust – olukorda, kus ei saa endale lubada mitmeid ühiskonnas tavapäraseid hüvesid.10
Paljud (üksik)vanemad töötavad kas pikemalt või vahetustega, mis jätab noored õhtutundidel sagedamini järelevalveta. Sarnaseid mustreid on täheldatud ka rahvusvaheliselt – näiteks on noortel, kes kasvavad väikese sissetulekuga üksikvanemaga või vägivaldses ja sõltuvusprobleemidega peres, oluliselt suurem tõenäosus sattuda õigussüsteemi vaatevälja.11
Umbes pool kõigist koolipäevadel toime pandud õigusrikkumistest toimub just selle kuuetunnise vahemiku jooksul kell 14–20 (joonis 7.4.3). Eriti tihe on rikkumiste koondumine kella 14 ja 18 vahel, mil registreeritakse ligikaudu kolmandik kogu päeva rikkumistest.
NOORTE ÕIGUSRIKKUMISTE TIPPAEG SÕLTUB TEO LIIGIST: VÄGIVALD PÄEVAL, SÕLTUVUSAINED ÖÖSEL, VARGUSED JA LIIKLUS- RIKKUMISED PÄRAST KOOLI
Järgmisena vaatleme, millised õigusrikkumised toimuvad millisel kellaajal. Analüüs (joonis 7.4.4) näitab, et igale rikkumise liigile kujuneb koolipäevadel välja iseloomulik tippaeg ehk ajavahemik, mil konkreetse rikkumise toimepanemise risk on kõige suurem. Liiklusrikkumiste tipphetk on kell 13–15, mil toimub ligi 14% kõigist juhtumitest; pool ööpäevastest rikkumistest toimub ajavahemikus 13–18. Varavastased rikkumised koonduvad vahemikku 14–20, tipp on vahetult pärast kooli lõppu. Sõltuvusainetega seotud rikkumised erinevad oluliselt – nende aeg on selgelt hilisõhtul, kell 21–00, mil toimub ligi pool kõigist juhtumitest. Vägivaldsete õigusrikkumiste sagedus on suurim ajavahemikus 11–14 – see langeb kokku lõunavaheaegade ja mõnel juhul ka koolipäeva lõpuga, mil järelevalve võib olla nõrgem ning noortevahelised pinged kasvavad.
Noorte eri tüüpi õigusrikkumised kalduvad toimuma ka kindlatel nädalapäevadel. Kõige rohkem rikkumisi toimub reedel, mil suureneb noorte iseseisvus ja liikumine avalikus ruumis. Sõltuvusaineid puudutavad õigusrikkumised tipnevad selgelt nädalavahetuse alguses: reedel ja laupäeval registreeritakse ligi pool kõigist juhtumitest, mis viitab vaba aja ja järelevalve puudumise koosmõjule. Vägivallajuhtumid seevastu koonduvad koolinädala keskele – kolmapäev, neljapäev ja reede –, mis viitab võimalikule pingete kuhjumisele koolikeskkonnas.
Õigusrikkumiste ajamuster muutub vanusega: nooremate rikkumised toimuvad koolipäeva vältel, teismelistel hajusalt pärastlõunal ja õhtul.
Joonis 7.4.5 toob esile silmatorkava erinevuse kahe vanuserühma õigusrikkumiste ajajaotuses koolipäevadel. 7–12-aastaste laste puhul on rikkumised selgelt koondunud koolitundide ajale (8–14) – 2023. aastal toimus sel ajal koguni 84% kõigist juhtumitest, 2024. aastal veidi vähem, 68%. See viitab, et probleemid tekivad peamiselt koolikeskkonnas, kus rolli võivad mängida omavahelised konfliktid, käitumisraskused ja ebapiisav järelevalve. Pärast koolipäeva lõppu õigusrikkumiste arv järsult väheneb ning õhtusel ja öisel ajal esineb neid vaid üksikjuhtudel.
13–17-aastaste noorte õigusrikkumised jaotuvad koolipäevadel palju hajusamalt kui nooremas vanuserühmas. Kuigi selge riskiaeg on jätkuvalt kell 14–20 (mõlemal aastal 46% juhtumitest), toimub märkimisväärne osa rikkumistest ka hilisõhtul, kell 21–01. Näiteks 2023. aastal toimus sel ajavahemikul 30% ja 2024. aastal 28% kõigist juhtumitest. See osutab noorte suuremale iseseisvusele, aktiivsemale seltsielule ning tihti ka vähesele järelevalvele pärast koolipäeva lõppu.
Riskikäitumise vanuselised erinevused näitavad selgelt, et noorte õigusrikkumiste ennetamisel ei saa piirduda üksnes koolipäeva raamides toimuvaga. Suurbritannia andmete kohaselt on üheksal noorel kümnest, kes viibivad kinnipidamisasutuses, mingil kujul hariduslik erivajadus – eelkõige emotsionaalsed ja käitumuslikud raskused ning düsleksia.12 Paljud neist noortest ei koge koolipäeva jooksul ainsatki eduelamust, mis omakorda süvendab tõrjutust ja käitumisprobleeme. Seetõttu võib mitteformaalne haridus, näiteks huviharidus, osutuda kriitiliselt oluliseks toetusmehhanismiks. See pakub noortele võimaluse kogeda kuuluvustunnet, eneseteostust ja positiivseid sotsiaalseid suhteid väljaspool formaalhariduse struktuure, aidates seeläbi ennetada süvenevat riskikäitumist ja marginaliseerumist.13 Eesti uuringud näitavad, et kõik noorsootöötajad ei ole valmis ega pädevad kaasama probleemse käitumise või erivajadustega noori.14 Seega saab sellistele noortele sageli osaks topelttõrjutus – esmalt formaalses haridussüsteemis, kus nad jäävad ilma vajalikust toetusest, ja seejärel ka huvihariduses, kuhu neid pole alati piisavalt kaasatud.
EESTI HUVIHARIDUSE LÕHE VÕIB LAIENDADA NOORTE RISKIKÄITUMIST JA ÕIGUSRIKKUMISI
Kriminoloogiaalaste teadusuuringute järgi on üks tugevamaid ennetusmeetmeid noorte riskikäitumise ennetamisel mitteformaalne haridus (huviharidus ja huvitegevus).15 See on eriti oluline just hilisteismeliste puhul, kelle igapäevaelus suureneb iseseisvus, väheneb täiskasvanute järelevalve, ent kerkivad tugevalt esile ka eksistentsiaalsemad küsimused. Näiteks leidis Milleri viie aasta pikkune uuring 21 noortejõugust, et kambaga toime pandud õigusrikkumiste taga võivad sageli olla eksistentsiaalsed tegurid – näiteks igavus, mis tuleneb tundest, et elu on tühi, sihitu ja tähendusetu.16 Milleri17 sõnul peame „ühiskonnana [—] ümber mõtestama, kuidas noortega suhestuda, ning mõistma, kui kahjulik ja laastav mõju võib eksistentsiaalsel igavusel inimeludele olla“. See käib nii riskikäitumise kui ka vaimse tervise kohta.
Kvaliteetne ehk noori kõnetav huviharidus aitab noorte õigusrikkumisi vähendada kahe olulise mehhanismi kaudu: esiteks loob see kohe turvalise keskkonna ja järelevalve just kriitilistel pärastlõunatundidel, mil riskikäitumine kipub sagenema, ning teiseks toetab see noorte väärtushinnangute ja sotsiaalsete oskuste arengut, aidates kujundada sisemist motivatsiooni ja kuuluvustunnet – mõju, mis ajas kumuleerub18.
Näiteks on leitud, et iga euro, mis suunatakse riskinoorte sporditegevusse, võib pikas perspektiivis säästa ühiskonnale keskmiselt 44 eurot (joonis 7.4.6). See mõju on eriti oluline juhul, kui tegevus on suunatud riskirühmadele – noortele, kellel on keeruline sotsiaalmajanduslik taust, hariduslikud erivajadused või vaimse ja füüsilise tervise raskused.
Huvihariduses osalevad pigem nooremad lapsed, ent ennetusvajadus on suurim teismelistel (tabel 7.4.1). Just need vanuserühmad, kes osalevad kõige vähem huvihariduses, on ka need, kelle õigusrikkumised on ajaliselt laiemalt jaotunud ja sageli ka tõsisemad. Huvihariduses osalemine väheneb järsult alates 13. eluaastast – 13–15-aastastest osaleb vaid 47% ja 16–19-aastastest kõigest 25%. Samal ajal on teada Politsei- ja Piirivalveameti andmetest, et 13–17-aastaste noorte õigusrikkumised koonduvad kriitilistesse pärastlõuna- ja õhtutundidesse (kell 14–20), mil see vanusegrupp viibib sageli järelevalveta. Seega joonistub välja selge vajadus: huvihariduse pakkumine ja kättesaadavus peab oluliselt rohkem keskenduma teismelistele, kes vajavad tuge just ajal, mil nad on riskikäitumise suhtes kõige haavatavamad.
Andmestik. Huviharidus on struktureeritud ja pikaajaline õpe huvikoolis, millel on tegevusluba ning mis on registreeritud Eesti hariduse infosüsteemis. Huvitegevus on vabamas vormis ja toimub eri asutustes, näiteks koolides ja noortekeskustes. Kuna Eestis on tervikandmed vaid huvihariduse kohta, ei käsitleta siin huvitegevust. Statistikaamet analüüsis 2020–2023 huvikoolides osalenud 7–19-aastaseid: vaadeldi osalejate tausta (nt vanemate sissetulek, haridus, elukoht, koolist väljalangemine). Aastas osales huvikoolis keskmiselt 45% selles vanusevahemikus lastest (u 84 269), samas kui 55% (u 102 962) ei osalenud.
SOTSIAALMAJANDUSLIK JA REGIONAALNE LÕHE HUVIHARIDUSES
2019. aastal ilmunud uuring toob välja, et kool, kus õpilane õpib, piirkond, kus ta üles kasvab, ning pere sotsiaalmajanduslik taust määravad suurel määral ära, millised huvitegevused on väljaspool klassiruumi kättesaadavad.20 Kuidas on olukord Eestis?
Kui kõrge sissetulekutasemega vanemate (üle 1800 euro kuus emal ja üle 2100 euro isal) laste seas osaleb huvihariduses ligi 60%, siis madala sissetulekutasemega peredes (alla 837 euro emal ja alla 630 euro isal) on osalus langenud vaid 37– 40%ni (tabel 7.4.2). Kui väiksema sissetulekuga perede lapsed jäävad huviharidusest kõrvale, suureneb risk, et nad veedavad rohkem aega järelevalveta ning omandavad kergemini riskikäitumise.
Huvikoolid asuvad peamiselt maakonnakeskustes (eeskätt Tallinnas, Tartus ja Pärnus), mistõttu äärealade laste ja noorte ligipääs huviharidusele võib olla kehvem (tabel 7.4.3). Kui linnades ja väikelinnades osaleb huvihariduses üle poole lastest (vastavalt 51% ja 52%), siis maal elavate laste seas vaid 31%. See viitab, et maaelul on oluline ligipääsuprobleem, olgu selle põhjuseks kaugus, transpordipuudus või huviringide vähene valik. Samuti saab maaelu korral rääkida võrreldes linnadega keskmisest pigem väiksemast sissetulekust, mis mõjutab vahetult huvikoolides osalemise võimalusi.
Haridustee katkestajaid leidub sagedamini nende hulgas, kes huvihariduses ei osale. Tabel 7.4.4 näitab, et madala sissetulekutasemega peredes osalevad lapsed harvemini huvihariduses, ent langevad sagedamini ka koolist välja – need on aga tuntud riskitegurid õigusrikkumiste tekkeks. Näiteks lastel, kelle ema kuusissetulek on alla 837 euro ja kes pole huvihariduses osalenud, on koolitee katkemine kolm korda sagedasem kui lastel, kelle emal on sama suur sissetulek, kuid kelle laps on vähemalt neli aastat huvihariduses osalenud (3% vs. 1%). Sama muster kordub ka isade puhul. Tuleb kindlasti silmas pidada, et tegemist ei ole põhjus-tagajärg-seosega.
KOKKUVÕTE
Noore inimese elu toetub neljale põhisambale: perele, vabale ajale, eakaaslastele ja koolile. Kui pereellu pole riigil võimalik sekkuda, siis kooli ja huvihariduse kaudu saab mõjutada ülejäänud kolme sammast. Tähelepanu teravik peaks Eestis liikuma teismelistele – teismeiga on arenguetapp, kus noored otsivad ennekõike kuuluvust ja eeskujusid – just seetõttu on eakaaslaste mõju eriti suur. Mida rohkem noored leiavad oma koha huvihariduses ja -tegevuses, mitte juhuslikes kampades või kontrollimatus veebikeskkonnas, seda paremad on tulemused nii neile endile kui ka ühiskonnale. Eestis ilmnevad paraku aga ka selged sotsiaalmajanduslikud lõhed: huvihariduses osalemine on märgatavalt väiksem madala sissetulekutasemega peredest pärit ja maal elavate noorte seas.
