Peegeldus

Artikkel kirjeldab Eesti õigussüsteemi muutust, mille kohaselt ei ole eesmärk probleemseid noori karistada, vaid mõista, toetada ja kasvatada. Sageli satuvad noored pahandustesse oma keerulise elu tõttu, mis on alanud juba enne kooli. Ka ennetus peab algama sealt, kus lapse areng algab – kodust ja lasteaiast. Ennetus on alati odavam kui tagajärgedega tegelemine. Kuidas teha nii, et ei toimuks isegi esimest rikkumist?

Ennetus algab lasteaias, mitte koolis. Kuigi artikkel keskendub koolile, on selge, et lapse arengulised ja sotsiaalsed hoiakud kujunevad märgatavalt varem. Lasteaed ei ole pelgalt hoiuasutus, vaid esimene arengukeskkond väljaspool kodu. Just seal ilmnevad tihti ka esimesed märgid kodustest probleemidest – hooletusse jätmine, vägivald, turvatunde puudumine. Need on märgid, mida peavad märkama lasteaiaõpetajad. Selleks on aga vaja, et rühmades oleks vähem lapsi ja õpetajatel rohkem aega iga lapsega individuaalseks suhtlemiseks. Tänased üle 20-lapselised rühmad seda ei võimalda.

Spetsialistide puudus – süsteem märkab, kuid ei suuda aidata. Õpetajad märkavad sageli esimesena lapse abivajadust, kuid neil ei pruugi olla oskusi ega tuge edasi tegutsemiseks. Tugispetsialiste – psühholooge, sotsiaalpedagooge, nõustajaid – ei ole piisavalt. Sageli pole küsimus ainult inimeste vähesuses, vaid töötingimustes ja tasus, mis ei hoia spetsialiste süsteemis. Kui tuge pole, võib ka õpetaja jaks raugeda ja abivajav laps jääb märkamatuks, kuni probleem avaldub lõpuks õigusrikkumisena.

Õpetajate ülekoormus ja vastutus. Õpetajate puudus suurendab olemasolevate õpetajate koormust, nii et kahaneb nende võime märgata või sekkuda. Kohustusi aina lisandub – õpetamine, käitumise jälgimine, õppetöö dokumenteerimine, emotsionaalse toe pakkumine. Tulemuseks on läbipõlemine ja õpetaja soov ametist lahkuda, mis süvendab õpetajate nappust veelgi. Selleks et õpetaja märkaks ja toetaks, tuleb tema rolli väärtustada mitte ainult sõnades, vaid ka palgas ja ühiskondlikus kuvandis. Õpetaja ei ole teenindaja, vaid kõrgelt haritud spetsialist.

Õppekava – vähem fakte, rohkem üldpädevusi. Kool ei saa piirduda pelgalt teadmiste andmisega. Noor vajab oskusi, et teha teadlikke valikuid, mõista riske, mõelda kriitiliselt ja osata suhelda. Praegune õppekava ei võimalda õpetajatel edukalt keskenduda üldpädevustele – usalduslike suhete loomisele ja väärtuskasvatusele. Kui vähendada faktikesksust ja suurendada ruumi aruteluks, arenevad ka need oskused, mis aitavad noorel vältida seadusega pahuksisse minekut.

Artikkel peegeldab küll õigussüsteemi mõistvat ja ennetusele suunatud suunda, kuid reform ei õnnestu, kui ka haridus- ja sotsiaalsüsteem ei ole toetavad. Ennetus algab enne, kui probleem ilmneb – sageli juba lasteaias. Selleks on vaja spetsialiste, õpetajaid ja sobivat õppekava. Vajame rohkem inimesi, kes märkavad, oskavad ja suudavad aidata.