Peegeldus
Oh oleks meil vaid nii palju küsimuste küsijaid, kui Eesti Vabariigil on vastamiseks andmeid!
Siis vahest tähtsustataks korralikku andmehaldust paremini ning ehitataks välja vajalikud teenused ja võimed. Eesti e-riik on paljudest teistest riikidest vanem ja küpsem ning tänu sellele on meil ladestunud juba parasjagu andmeid. Tõsi on – vähemalt kord aastas keegi kurdab, et miks küll on andmetele juurdepääs nii keerukas ja ebamugav, või hüüatab, et „kuidas siis ei saa lihtsalt andmetest järele vaadata“. Teisisõnu: andmete teisest kasutust tahetakse. Seda on Eestile vaja.
Paraku loeme vähemalt kord aastas (siiski kahjuks tihemini) ka lehest, kuidas mõni Eesti organisatsioon on teinud teiseses kasutuses revolutsiooni ning andnud andmeid kas hooletusest või küberkurjategija kaasabil avalikkuse kätte.
Ja mis sellest? Kas privaatsus polegi sotsiaalmeedia ja tehisaru ajastul surnud?
Häda on selles, et ühiskond ei tea või ei mõista, kui suurt võimu inimese üle saab tema kohta kõike teades. On ju sotsiaalmeedias osalejaid kergem asju ostma panna või ka nende tõekspidamisi suunata. Terviseandmete vabam levik muudaks tervisekindlustuse mõttetuks ning ka juhtide ja poliitikute elu raskemaks, tehes nad haavatavaks väljapressijate ees.
Eesti rahvajutu ühe versiooni järgi püüdis Vanapagan ka Oleviste kiriku ehitajat takistada katusele risti panemast, aga ehitaja hoidis oma nime salajas. Nimi lekkis ehitaja naise kaudu, kes õhtul lapsele lauldes lubas, et kui kirik valmis saab, siis tuleb Olev koju ja toob head-paremat. Kui Olev risti panemas oli, hüüti talle alt, et „Olev, Olev, rist viltu!“ ning ehitaja kukkus selle peale tornist alla ja suri. Meie vanarahvas ja ka mitmed teised maailma põlisrahvad on teadnud nime võimu inimese üle.
Maailma üks õnnetuim näide andmete taaskasutamisest on pärit Afganistanist pärast Ameerika Ühendriikide lahkumist. Riigile loodud biomeetriline andmebaas ja seadmed läksid üle Talibanile, kelle jaoks muutus sobimatute isikute leidmine palju lihtsamaks.
Kas me peaks hirmul laskma innovatsiooni tagasi hoida?
Ei. Hirm on arutapja, hirm on väike surm.
Peame tagama, et meie institutsioonid on tugevad ja järgivad oma põhimõtteid. Samal ajal peame valmistuma tulevikuks, kus näiteks eelarvekärbete või juhtimiskultuuri muutumise tõttu institutsionaalne mälu nõrgeneb ning organisatoorsed turvameetmed enam ei pea. Selleks lisame neile juurde ka privaatsuskaitse tehnoloogiad, mis muudavad kokku leppimata või lubamatu teisese kasutuse võimalikult keeruliseks ka organisatsiooni sees.
Kuidas seda saavutada? Praegu on kärpeülesanded Eestis riigiasutustel käes. Eesti kratiprogrammi, andmetesse ja tehisarusse investeeringuid põhjendatakse hilisema kulude vähendamisega riigi õhendamise teel – inimeste asemel teeb tööd tehnoloogia. Kas eesmärk on väiksem või suurem Statistikaamet?
Kehtiv statistikaseadus lubab ja piirab ühekorraga riigi andmete töötlemist. Statistikaamet saab töödelda, aga ei saa jagada. Minu soov on, et Statistikaametil poleks inimeste jälitamise võimekus asukohaandmete abil parem kui Politseija Piirivalveametil. Aga ma tahan ka, et Eestis andmetest rohkem väärtust loodaks. Selle funktsiooni ja kompetentsi dubleerimiseks meil Eestis raha ei ole.
Statistikaamet on Euroopa vaates väga innovatiivne ja tulevikku vaatav. Kas ta peaks äkki hoopis olema Andmeamet?
