Peegeldus
Eesti põhiseaduses on kirjas, et igaühel on õigus haridusele. Põhiõiguste kaitsmine ja edendamine on riigile põhiseadusega pandud ülesanne. Põhiõiguste kaitse peab niisiis olema prioriteet ega tohi kaduda muude eesmärkide mürasse. Haridusõiguse puhul on riigil vaja teada ja arvesse võtta, kuidas mõjutavad haridust koolide ligipääsetavus, turvalisus, laste kultuuriline ja sooline identiteet ning sotsiaalmajanduslikud aspektid. Haridusliku ebavõrdsuse ehk hariduslõhega võitlemine on põhiõiguste kaitse küsimus.
Põhiõiguste kaitsmiseks peavad seadusandlus ja hariduspoliitika olema teaduspõhised. Teaduspõhisus tähendab muu hulgas ka andmepõhisust. Hariduslõhe mõõtmise metodoloogia on haridusvaldkonna teadlaste ja statistikute arutada ja otsustada. Põhiõiguste vaatest tuleb aga arvesse võtta, et ka põhiõiguste (parema) kaitse eesmärgil tehtav andmete kogumine, analüüsimine, avalikustamine ning säilitamine peab lähtuma alati põhiõigustest. See tähendab, et iga kord tuleb kaaluda, millised on isikuandmete kogumise kasud ja riskid. Andmekaitse on oluline kõikide põhiõiguste jaoks, kuid enim räägitakse andmekaitse puhul isikuandmete kaitsest ehk inimese eraelu kaitsmisest.
Tänu 20. sajandi teisel poolel toimunud infotehnoloogia kiirele arengule muutus andmete kogumine, salvestamine ja töötlemine korraga paljude inimeste kohta. Peagi sai selgeks, et kui andmeid on kerge kopeerida õiguslikel alustel, on neid andmeid sama kerge kopeerida ka õigusvastaselt, levitades näiteks eraelu puudutavat teavet või rikkudes autoriõigusi.38 Selles keskkonnas ongi kujunenud välja Euroopa praegune andmekaitse regulatsioon ning praktika: oleme teadlikumad digitaalse teabega seotud riskidest ning selle mõjust inimeste eraelule.
Tehisaru kasutuselevõtt pakub andmekaitsele taas uusi väljakutseid. Nii Eesti kui ka Euroopa Liidu andmekaitseõigus lähtuvad nn rätsepaülikonna põhimõttest – iga olukorda (andmete kasutamist) tuleb eraldi hinnata. Säilima peab andmete hajusus, andmete kasutamise läbipaistvus, usaldusväärsus, järelevalve. Andmekaitseõiguse eesmärk ei ole takistada andmeühiskonna arengut ja andmepõhisust, vaid minimeerida isikuandmete kasutamist seal, kus võimalik. Seal, kus ilma andmetöötluseta eesmärki saavutada ei saa, tuleks küsida, millised on riskid ja kuidas neid mõistlikult maandada. Riskide realiseerumist pole võimalik demokraatlikus ühiskonnas täielikult vältida.
Milline on andmepõhine hariduspoliitika, mis kaitseb samaaegselt ka põhiõigusi?
Lihtne vastus on, et see peab leidma tasakaalu (isiku)andmete kogumise ja eraelu kaitsmise vahel. Inimeste eraelu ja privaatsus on väärtused, mida on rikkumiste (nt andmete kuritarvitamise või isikuandmete kaotamise puhul) puhul võimatu taastada. Enamik inimesi ei mõtle igapäevaselt privaatsusõiguse peale, sest eeldame, et see osa elust, mida me ei soovi kõikidega jagada, ongi (riigi poolt) kaitstud, ning me kontrollime, kes ja mida meie kohta teab – on need siis andmed meie tervise, pangakonto või peresuhete kohta. Andmekogude (registrite) ühendamine on vahel vajalik ning kõige mõistlikum valik, aga andmete läbikaalumata või ennatlik (st alternatiive kaalumata) liitmine võib üsna kiirelt muutuda massiliseks andmetöötluseks, mida tuleks mõnel juhul kas täielikult vältida või mis vajab väga häid andmekaitsemeetmeid. Registriandmete kasutamise puhul võiks üks praktiline tasakaalu leidmise viis olla privaatsuskaitse tehnoloogiate kasutamine.
Privaatsuskaitse tehnoloogiad on infotehnoloogilised lahendused, mis väldivad või vähendavad infosüsteemis isikut tuvastava teabe töötlemist selliselt, et süsteem siiski säilitab oma infotehnoloogialased võimed.38 Näiteks on olemas privaatsuskaitse tehnoloogiad, mis vähendavad isikuandmete leket kõikvõimaliku andmeanalüüsi käigus, kus kasutatakse näiteks statistika või masinõppe meetodeid. Privaatsuskaitse tehnoloogiad aitavad kaitsta kolme põhilist privaatsuseesmärki: seostamatust (andmeid ei ole töötlemisel võimalik isikuga seostada), läbipaistvust (kui isiku andmeid töödeldakse, saab ta teada, kas ja kuidas seda tehti – seostatult või seostamatult) ja sekkutavust (inimene saab suunata või peatada enda andmete töötlemise).
On võimalik luua turvalisi andmeruume, kus ei näe andmeid isegi süsteemiadministraator, aga seal saab andmeid analüüsida ning analüüsi tulemus avatakse vaid volitatud isikutele. Privaatsust kaitsvad tehnoloogiad tagavad, et andmeid ei liigutata kaitsmata kujul kesksesse serverisse, vaid neid töödeldakse krüpteeritult või riistvaraliste turvameetmete abil. Näiteks ei tohiks turvalises andmeruumis ka tehisintellekt iseseisvalt otsuseid teha, vaid üksnes pakkuda otsustamiseks tuge.39 Kui algoritm põhineb lihtsal valemil, võib süsteem anda ainult otsuse kavandi, kui aga kasutatakse keerukamat mudelit, peaks süsteem näitama nii otsust kui ka andmeid, mille alusel see tehti, et tagada algoritmi läbipaistvus.40 Seega: privaatsuskaitse tehnoloogiad kaitsevad küll privaatsust, kuid ei mõjuta algoritmi sisu ega eetilisi aspekte – kui otsus on privaatsuskaitseta ebaeetiline, siis on see ebaeetiline ka siis, kui kasutada privaatsustehnoloogiaid.41
Privaatsuskaitse tehnoloogiad ei ole kõikvõimsad, nende kasutamine nõuab ressursse (nii raha kui ka teadmisi), aga need võivad aidata leida vajaliku tasakaalu põhiõiguste kaitse ja andmete kogumise-kasutamise vahel.42
