Peegeldus
Kalevi Kull on öelnud, et loodusel on vastupandamatu tung ilu suurendada, aga ainult inimene suudab sellele vastu hakata.
Siinne artikkel algab samast intriigist: miks inimene suudab looduse täiuslikkusele ja ilule vastu hakata, ja veel nii jõuliselt? Kui paljud inimesed siiski märkavad looduse osiste kokkusobivuses ilu – näiteks „surnud“ puutüves kui elupaigas või aprillihommiku linnukooris? Usutavasti saab sellise puutüve juures mitukümmend minutit seista ja sellest rääkida, st mitmekesisuses ilu näha see, kes seda mitmekesisust tunneb ja mõistab – kes on selle päriselt ära õppinud ja kelle omailmas on kättesaadav silmale nähtamatu tegelik elumuster. Seepärast ongi aeg (uuesti) hakata vahet tegema haridusel ja teadmistel. Parafraseerides Kristjan Zobeli öeldut: me peame haritud inimeseks seda, kes huvitub majandusest, poliitikast, peab sammu kultuurisündmustega, huvitub ajaloost, aga millegipärast ei ole haritud inimese tunnuseks mõista, kuidas toimivad eluta ja elusa looduse komplekssüsteemid, õppida loodust tundma või huvituda näiteks sellest, kuidas tekib metsamuld, mida tunnevad pesitsusrahuaegse raie ajal linnud või mis on lepikute või pajude roll elusüsteemis.35
Haridus ei võrdu ökoloogilise kirjaoskusega. Artikkel avab uusi vaatenurki vähemalt kahte võimalikku suunda: esiteks, kas inimestel on süvitsi minevaid teadmisi elukeskkonna ja inimtegevuste keskkonnamõju kohta (nende teadmiste mõõtmine on tegelikult üsna keeruline), ja teiseks, kui on, siis kas need teadmised on inimeste mõtlemises struktureeritud komplekssüsteemidena või mingil muul viisil?Komplekssüsteemidest mõtlemine tähendab muu hulgas harjumuspärase lineaarse põhjuslikkuse ja vaadeldavate põhjuse ja tagajärje seoste põhise mõtlemise pidurdamist ja selle asemel komplekssüsteemide omaduste mõistmist, sealhulgas tagasisideringid, ajalised viited, emergentsed nähtused, hierarhilisus, kumulatiivsus, lõivsuhted, mittelineaarsed seosed, iseorganiseeruvus, ebaproportsionaalsed mõjud jms.
Komplekssüsteemide omaduste ja toimimise õppimine eeldab tavapärasest õppimisest erinevat lähenemist. See on kahtlemata aeglane ning ei saa eeldada, et see ilma vastavalt kohandatud õppeta võimalik on; pigem omandavad komplekssüsteemidest mõtlemise oskuse valdkonna spetsialistid, kes ei pruugi ise mõista, et nad on need teadmised omandanud teistmoodi kui ülejäänud inimesed. Nad ei pruugi ka teada, kuidas nendest süsteemidest rääkida nii, et teised teadvustaksid komplekssüsteeme ja nende omadusi erinevana oma argijäreldustest. Vastasel juhul kipume keerukatele süsteemidele vaikimisi omistama omadusi ja „käitumist“, mis neid tegelikult ei iseloomusta. Ehk siis üks tulevikusuund võiks olla küsimus, kas komplekssüsteemselt mõtlevad inimesed erinevad reaalses keskkonnahoidlikus tegutsemises teistest inimestest. Kas see on eristav marker, kas nad moodustaksid keskkonnahoidliku käitumise mõttes eristuva grupi? Kui see hüpotees leiaks kinnitust, siis oleks võimalik teha täpsem eristus hariduse ja ökoloogilise kirjaoskuse vahel ja uurida, kuidas viimast spetsiifiliselt toetada.
Omailm ja sotsiaalsed praktikad – mis oli enne? Artikkel postuleerib, et meid ümbritsevad sotsiaalsed praktikad on vähemalt niisama olulised keskkonnahoidliku käitumise suunajad kui see, mida inimesed teavad. See on kahtlemata tõsi. Siit võiks edasi mõelda, et samal ajal meie sotsiaalsed praktikad ka väljendavad meie teadmisi, seda, mis on meie omailmas, ja ka seda, mida seal ei ole. Mida meie omailmas ei ole, selle suhtes me ei käitu; mida seal leidub, selle suhtes käitume. Võiks oletada, et sotsiaalsed praktikad ja teadmised on komplementaarsed, mitte vastanduvad nähtused, ning et sotsiaalsed praktikad on üldjuhul tegutseja vaatest äärmiselt funktsionaalsed, st käitumiste taga on ka teadmised, aga seejuures ei pruugi olla teadmisi oma käitumise kõigi võimalike järelmite, näiteks keskkonnamõjude kohta. Seega tekib küsimus, kuidas kujutleda sotsiaalsete praktikate muutusi ilma inimeste enda valmisolekuta – näiteks kas on võimalik eeldada praktikate muutust kuidagi ülalt alla või väljastpoolt juhituna, ilma et inimesed ise tunneksid muutust enda vaatenurgast mõtestatuna. Mõtestatus ehk autonoomse motivatsiooni tuum on üks olulisimaid keskkonnahoidlike käitumiste ennustajaid. Mõtestatus ei saa tekkida ilma teadmiseta, olgu siis õige või vale arusaamata nähtuse kohta. Nõustudes, et lihtsustatud tasandil on paljudel inimestel informeeritus keskkonnaprobleemidest olemas, on GreenCompi raamistikule36 tuginedes asi äkki lisaks kahes täiendavas pädevuses: kuidas kujutleda võimalikke alternatiivseid tulevikke ja kuidas tegutseda kestlikkuse nimel, näiteks algatada süsteemimuutust, kaasates sellesse teisi? Ilma nende oskuste pideva harjutamiseta kooliajal on ehk keeruline hiljem informeeritusest sotsiaalse praktika muutmiseni jõuda. Igal juhul on kõnekas, et Euroopa Liidu keskkonnahariduse raamistik on julgenud need oskused välja tuua. Tõsi on, et muutus keskkonnahoidlikkuse suunas mõnele huvigrupile ei meeldigi.
Looduses olemine või loodusele häälestumine? Looduses olemist väärtustab ühiskond laialdaselt. Uuemad teadusuudised aga osutavad, et see ei pruugi olla optimaalne selleks, et meil tekiks tegelikult sügav looduskontakt, mis on üks loodushoiu eeldusi. Seega on artiklist järelduv tulevikku vaatav suund loodusega seotuse temaatika ja küsimus, kas haridus saab sellele kaasa aidata. On vähe uuringuid37 , mis uurivad metsarahva – eestlase – loodusega seotust. Muu maailma uuringud on hakanud osutama, et loodusega seotus (ingl nature connectedness, mis viitab enese identifitseerimisele looduse osana ja sellele, millisena nähakse oma suhet loodusega) on nii heaolu kui ka keskkonnahoidlikkuse ennustajana olulisem kui looduskontakt (ingl nature contact, loodusega kokkupuutumise määr). Teisisõnu: lihtsalt looduses käimine ei pruugi looduskontakti tekitada – olulisem on see, mida seal tehakse. On leitud, et on oluline vahe looduses olemise ning looduse aktiivse märkamise ja imetlemise vahel – viimane neist ennustab tugevamat loodusega seotust ning see omakorda heaolu ja loodushoidlikkust.38 Kui palju eestlane tegelikult igal aastaajal ja igapäevaselt looduses veedab ja kui ta seda teeb, siis millise psühholoogilise tähenduse ja mõjuga on tegevus, mida seal teeb? Uuringud näikse osutavat, et kui ta teeb näiteks makrofotosid sammaldest, eristab väike-lehelinnu häälitsuse või otsib üles metspipra õie, on sellel teistsugune tähendus kui siis, kui loodus on seal viibijale pigem kuliss või ressursiallikas ja tema tegevuse fookus on millelgi muul kui loodusel. Seejuures on looduse aktiivne ja tähelepanelik märkamine ning tänulikkus selle suhtes miski, mis ei ole väliselt jälgitav ja me võib-olla isegi ei vestle omavahel sellest – seenekorvi, kettagolfi ketaste või suuskadega looduses olemine oleks justkui põhjendatum. Niisiis võiks küsida: mis mõttes me loodusega suhestume ja kas looduses tehtavatel tegevustel on üldse potentsiaali loodusega seotuse tunnet suurendada? Loodushariduse programmid, mis suunavad lapsi ja noori loodusele keskenduma, seda märkama (nt Asta Tuusti jt loodud programmid) võiksid olla samm selles suunas. Oluline on mõista, et aktiivne märkamine ei ole ainult meelte kasutamine – meeli kasutame „vaikeseadena“ igasuguses keskkonnas viibides niikuinii –, vaid tähelepanuga vaatlemine tähendab teadlikku otsust, mida ja miks vaadelda, see on eelteadmiste põhjal toimuv otsustus, teadlik, mõtlemisel põhinev valik. Teadlik märkamine on esimene samm, mis saab viia järgnevate protsessideni, nagu märgatud ilu väärtustamine, nähtu mõtestamine ja emotsioonid, nagu tänulikkus ja imetlus.
Kokkuvõtteks saab olla autoritega ainult nõus – haridus on kultuuri ja ühiskonna osa, mitte sellest eraldiseisev nähtus; ei saa vist kujutleda kestlikku haridust mittekestliku ühiskonna sees. Küll aga saaks haridus olla üks hoob kultuuri- ja ühiskonnamuutuseks. Seega, haritud inimene ei ole tingimata kestliku mõtte- ja tegutsemisviisiga, millest ei tohi teha valepidi järeldust, et haridus kestlikkust takistab. Haridus on mittepiisav eeldus ja kui uurime vaid neid kahte muutujat, saame ekslikud järeldused. Tänast reaalselt eksisteerivat maailma kestlikkuse suunas – nii individuaalsete praktikate kui ka süsteemimuutust toetavate sammude tasandil – liigutavate inimeste hulgas on suurema tõenäosusega kõrgema haridusega inimesed. Sellist muutust on ajaloos teadlikult ja edukalt teinud mitmed kultuurid, enda arengut teatud suundades teadlikult pidurdades; ja eks kujutame me üksikisiku tasandil enesepidurdamist samuti väga hästi ette. Kestliku kultuuri suunas liiku- mise otsus on varemgi ajaloos (nt Jaapanis Edo perioodil, mil oldi feodaalse-sõjaväelise diktatuurina kaugel ideaalsest ühiskonnakorrast) olnud muu hulgas ka looduse protsesside ja nendele avalduva inimmõju vaatlemise ja mõistmise tulemus.
Küsimus on, mis meid ühiskondliku rajavahetamise otsuseni kõige kiiremini viiks. Uuringute põhjal ei ole tänane haridus õppijatele tõhusaid praktikaid kuigivõrd pakkunud. Kui haridussüsteem pakuks iga päev kas või neid kolme – komplekssüsteemidest (sh inimest nende osana) arusaamist, muutuste kujutlemise ja algatamise oskust ning looduse aktiivse märkamise kaudu loodusega seotust –, siis milline võiks olla ühiskond? Kas sellele küsimusele saaksid vastata ka need kultuurid, kes oleks võinud, aga ei ole oma ökosüsteeme katki teinud?39
