Peegeldus
Ühe osa Eesti laste puudujäävast kehalisest aktiivsusest võiks leida kooliteelt. Aktiivsus mõjub hästi nii füüsilisele37 kui ka vaimsele38 tervisele. Üldiselt liigutavad mis tahes eas inimesed end esiteks siis, kui see tekitab rohkem häid kui halbu tundeid, ja teiseks siis, kui liikuda on vaja mingil muul põhjusel. Seega on ka liigutamise suurendamiseks kaht tüüpi teid.
Üks neist, millel ma pikemalt ei peatu, on pakkuda lastele nauditavaid liikumiskogemusi. Lapseeas tärganud ja organiseeritud spordis terveks jäänud liikumisrõõm ennustab tervislikku liigutamist ka hilisemas elus.39
Lisaks rõõmu pärast liikumisele saab toetada ka muudel põhjustel, näiteks kodunt kooli, koolist huviringi ja huviringist koju jõudmiseks vajaminevat liikumist. Mida enam kulgevad need teekonnad autos, seda rohkem läheb raisku aega, mida võiks panustada lastele soovitatud 60 hingeldama võtvasse minutisse ööpäevas.40 Seega tasub ruume ja reegleid kujundades muu hulgas mõelda, kuidas teha need omal jõul liikumist soodustavateks.41
Koolitee läbimisviisi valik on justkui mitmevõistlus, kus erinevad liikumisvõimalused koguvad punkte otsustaja vajadustele vastamise eest. Lapse teekond peab olema jõukohane, ohutu, kiire ja meeldiv. Enamiku perede jaoks võidab selle võistluse täna auto. Kuidas mänguvälja muuta nii, et pjedestaalile pääseks rohkem omal jõul liikumist?
Esmalt on abi muidugi sellest, kui kool jääb jalutuskäigu või rattasõidu kaugusele. See on veel üks põhjus, miks väärtustada ühtlaselt kõrgel tasemel alg- ja põhikoolide võrku. Mida vähem on vanemal põhjust kahelda kodulähedase kooli kvaliteedis, seda enam on lapsi, kes saavad omal jõul koolis käia.
Siiski ei saa kõik pered elada koolimajadest paari kilomeetri kaugusel. Vaja on ka lahendusi, mis suurendaksid omal jõul liikumist osaliselt motoriseeritud teekonnal. Siin on abiks ühistransport, mis erinevalt autost ei vii trepist treppi. Et ühissõiduk kooliteel kõne alla tuleks, tasub jätkuvalt investeerida ühissõitude sagedusse, kiirusesse, mugavusse ja turvalisusse. Kui bussi saaks kaasa võtta ka jalgratta (nt rattaraamil), muutuks ühissõit ahvatlevamaks ka peatustest kaugemal asuva kodu või kooli vahel liikujale. Selle kõige kõrval võiks muuta suhtumist ka ummikutesse. Ehk polegi need häire, vaid mehhanism isereguleeruvas süsteemis: mida tüütum on autosõit, seda konkurentsivõimelisemaks muutub ühissõit.
Autoga liikleja koolitee muutuks tervislikumaks siis, kui ka autoga ei saaks otse treppi. Kui koolitooja peaks parkima veidi eemale, tekiks koolis käijal juurde tänuväärseid samme. Ehk võetakse pagasiruumis kaasa ka mõni ratas. Hõredama asustusega paikades võib õnnestuda terved tänavad koolide ümber autovabaks ehitada ja luua nii juurde ka rõõmu pärast liikumise ruumi. Kui tihedamas linnas tänavat päris kinni panna ei saa, saab siiski loobuda parkimis- ja peatumiskohtadest.
Arvestatavad kilomeetrid läbitakse päevas ka huvihariduse nimel. Üks siht võiks olla kujundada koolide ümber jalutatavad hariduslinnakud, kus spordisaale, muusikakoole ja ringiruume ühendavad turvalised omal jõul liikumise rajad. Kaugemasse tulevikku saab selliseid linnakuid luua planeeringuotsustega. Lähemas tulevikus saaks toetada huvihariduse pakkujaid koolilähedase rendipinna eelistamisel.
