Peegeldus

Tootjalukustus on Eesti haridussüsteemis väga levinud ja see on tõsine oht nutikale digilahenduste arendamisele ja kasutamisele. Näiteks Tartu Ülikoolis on levinud erinevad Microsofti tooted, Tallinna Ülikoolis Google’i teenused, koolides on kasutusel Google for Education või Microsoft 365 lahendused, samas on laialt levinud ka erinevad Aasia firmade seadmed ja rakendused. Erinevad on ka õpihaldussüsteemid, näiteks Moodle, E-kool ja Stuudium. Ühte võimalust kasutama hakates on sageli keeruline paindlikult sellega integreerida teise tootja pakutavat. Ühest küljest võivad takistused olla ehitatud või „juhtunud“ tootjate poolt, kuid teisest küljest on ka meie endi võime kõigele ligipääsu ja tuge pakkuda suhteliselt piiratud ning harjumuse jõudugi ei saa alahinnata. Oleme raha, inimeste ja teadmiste lõksus.

Iga tootja seadmete või rakendustega võivad seostuda ka ohud kasutajatele – küberohud, seadmete kasutamisega ja ka andmete töötlemisega seonduvad ohud. Kui tahame tõeliselt digiturvalist elu, siis oleks ilmselt mõistlik digilahendusi üldse mitte kasutada. Kas me aga seda tahame? Kui suur on digiinnovatsioonist saadav kasu, mis väärib teatavat riski? Kuidas riske maandada ehk siis kuidas tagada digiökosüsteemi säilenõtkus? Õpetajate kutsestandard määratleb säilenõtkust kui muutustega toimetulemist nii tunnete, mõtete kui ka käitumise tasandil, reageerides adekvaatselt ja asjalikult ning taastades enesehoiuks vajaliku tasakaalu. Kuivõrd hästi oskame tulla toime sellega, kui mingit digitoodet või teenust enam ei ole või kui tuleb uus? Kas suudame seada esikohale oma õppimise või õpetamise eesmärgi ja vajadusel kiiresti muuta oma käitumist, tuues protsessi adekvaatselt ja asjalikult – võiks öelda ka orgaaniliselt – erinevaid digimaailma võimalusi?

Mida oleks vaja, et digiinnovatsioon saaks vabalt toimuda?

Riiklik süsteem peab võimaldama erinevate tehnoloogiaettevõtete pakutava paindlikku integreerimist. Kui eesmärk on parimate lahenduste kasutamine ja mitte konkreetse vahendi selgeks õppimine, vaid tulemuse saavutamine, siis ei saa olla nii, et ühes koolis on üksnes Microsoft ja teises Google vms. Kui tehnoloogiahiiud ei ole huvitatud seadmete ja digilahenduste koostoimest, oleks tark ise mõelda, kuidas saaksime seda toetada riiklikul tasandil, et vähendada haridusliku ebavõrdsuse ohtu. Abiks oleks see, kui uued lahendused soetatakse riiklikult kõigile ja iga haridusasutus vastutab päriselt õppijate ja õpetajate toetamise eest nende kasutamisel.

Õpetajatel on vaja väga head digipädevust. Õpetaja on õppija suunaja, kuid ka iseenda arendaja. Õppiv professionaal ei peida uute võimaluste või väljakutsete tekkimisel pead jaanalinnu kombel liiva alla ega varju harjumuste kindlusse, vaid võtab härjal sarvist, teeb asjad endale selgeks, katsetab ja positiivsete tulemuste korral muudab seniseid praktikaid. Täna me isegi ei hinda oma õpetajate digipädevust, aga kui vaadata OECD PISA uuringu andmeid, siis on Eestis õppimiseks digilahenduste kasutamisel tugevam negatiivne mõju matemaatikatulemustele kui enamikus teistes riikides. See viitab, et meie õpetajate digipädevus on ohtlikult vähene ja vajab kiiresti süsteemset arendamist. Digipime inimene ei saa digivõimalustest ka kasu ja nii mängime oma aktsiad maha.

Vähendada tuleb hirmu autoriõiguse, andmekaitse ja tehisaru ees. Läbi aegade on haridusmaailmas levinud hirm, et väga paljut digirakendustest või digisisust ei tohi tegelikult kasutada, sest see on autoriõigustega piiratud, maksab ja meil ei ole raha. Autoriõigused on loomulikult olulised, kuid Tartu Ülikoolis mõne aasta eest läbi viidud hariduserandi uuringud näitasid, et tegelik olukord pole nii hirmus kui maalitud tont. Hariduserand lubab kinnises ruumis õppimiseks kasutada väga paljut. Samas on uue hirmuna järjest kasvamas ebakindlus andmete kogumise ja edasise kasutamise ning loomulikult tehisaru ja selle nn hallutsinatsioonide pärast. Hirme on vaja mõista, ent kuskilt maalt muutuvad need destruktiivseks ja halvavad igasuguse innovatsiooni. Nii on tasakaaluks vaja parandada inimeste teadlikkust, mis on aluseks digilahenduste julgele ja nutikale kasutamisele.