Peegeldus

Tiigrihüppe algusest on möödas 30 aastat ja meil on tohutult palju erinevaid õpikeskkondi, digiõpikuid, õppeotstarbelisi nutirakendusi, digiõppematerjale, õppimist toetavaid digiteenuseid, digitaalseid õppeinfosüsteeme ja lõpuks veel ka repositooriume. Kõiki neid võib kokkuvõttes nimetada digiõppe ökosüsteemiks. Või kas ikka võib? Kui neid haldavad eri omanikud, need paiknevad eri kohtades, ühed õpetajad ja õpilased kasutavad üht ja teised teist ning igaüks loob endale oma tervikut või jätab selle üldse loomata, siis kas see on ikka süsteem? Õpetajate kutsestandardites määratletakse hariduse ökosüsteemi kui mingi piirkonna haridusvaldkonna institutsioonide, töötajate, õppijate ning kõigi teiste institutsioonide ja inimeste võrgustikku, nende vahel olevaid suhteid ning selle võrgustiku liikmetel kasutada olevaid ressursse. Digirakenduste maailmas on olemas ressursid ja neid loovad, haldavad ja kasutavad inimesed, kes ei moodusta selget võrgustikku, ning erinevate rakenduste, teenuste ja sisu vahel ei ole sageli mingit suhtlust. Seega oleme ökosüsteemist veel üpris kaugel.

Digiõppe ökosüsteemi kujunemise põhiprobleem on andmete kasutus järjest enam piiratavas seadusruumis. Kas saame mõjutada ka rahvusvahelisi vaateid, millest me Euroopa Liidu liikmena peame lähtuma? Inimesed muutuvad teadlikumaks ja tundlikumaks ning sageli kaitstakse meid igaks juhuks seadustega igasuguse andmete kasutamise eest. Kui andmeid ei ole, siis ei saa luua seoseid võrgustiku objektide vahel. Kui seoseid ei ole, siis ei saa ka öelda, mis töötab hästi ja mis on digimaailmas ebamõistlik. Nii muutub kogu digilahenduste maailm üheks suureks mõttetult eraldiseisvate elementide tohuvabohuks, millesse ei ole usku ei õpetajatel ega ka õpilastel.

Selleks et tohuvabohust saaks toimiv ökosüsteem, on vaja kolme asja.

1. Selged reeglid, mis toetavad arengut ja nutikaid lahendusi. Digiõppevara kasutuse saab muuta nutikaks siis, kui teadlastel, arendajatel, õpetajatel ja õppijatel on võimalik süsteemselt koguda ja kasutada andmeid kõigi digirakenduste, teenuste ja sisuobjektide kasutamise ja tulemuslikkuse kohta. Selle põhjal saab öelda, milliste õpitulemusteni jõutakse ühel või teisel viisil toimetades. Reeglid ei tohi piirata nutikate lahenduste leidmiseks vajalikku andmete töötlemist, vastupidi, need peavad selle muutma lihtsamaks. Andmed võivad olla anonüümitud, kuid peavad olema omavahel seotud. See on uueks tiigrihüppeks hädavajalik – me saame olla innovaatorid just siis, kui meie reeglid võimaldavad inimeste õigusi kaitstes andmete abil nutikaid otsuseid teha.
2. Ökosüsteemi panustajate töö õiglane tasustamine. Meil on digiõppe ökosüsteemi loomiseks tohutult objekte, mida liita. Osa neist on avatud juurdepääsuga, osa aga tasulised. Ökosüsteemis peaks olema kõik omavahel orgaaniliselt seotud, aga selle eelduseks on süsteem, mis võimaldab rakenduste, teenuste või sisu loomise eest õiglast tasu saada. Rahalise kasu kõrval ei ole vähetähtis ka sotsiaalne mõju – võimalus kujundada õppijate maailmavaadet.
3. Personaalsed digiseadmed ja internetiühendus igale õppijale, et vähendada hariduslikku ebavõrdsust. Digiõppe ökosüsteem saab toimida ainult siis, kui suurem osa õppimisest toimub selles süsteemis ja jätab digijälje. Paljud riigid liiguvad vastassuunas, seades riiklikke piiranguid õpilaste digiseadmete kasutamisele. Eestil on võimalus olla suunanäitaja kogu maailmale – kuidas jõuda selleni, et suurendame õpilaste digivabadust, toetades koosõppimist, eneseregulatsiooni pädevust ja hinnates õpitulemusi, kuid ka vaimset, füüsilist, sotsiaalset ja emotsionaalset heaolu.