Tehisaru kasutamiseks on vaja tarka pärisaru
- Tehisaru võib vähendada hariduslõhesid ja toetada kaasavat õpet, pakkudes uusi õppimisvõimalusi ning toetades õpetajaid nende piiratud ressursside tingimustes, kuid selleks on vaja teadlikku ja vastutustundlikku kasutust.
- Õigesti suunatuna võib tehisaru toetada personaliseeritud ja tõhusat õppimist, aidates kohandada õppesisu õppija vajadustele ning toetades kriitilise mõtlemise ja probleemilahenduse oskuste arengut.
- Tehisaru võib süvendada hariduslikku ebavõrdsust, sest aitab õppida eelkõige neil, kellel on juba olemas ennastjuhtiv õpi- ja mõtlemisoskus, samas kui vähem iseseisvad õppijad võivad muutuda tehnoloogia passiivseteks tarbijateks.
- Tehisaru passiivne ülekasutus võib pärssida õpioskusi, kuna liigne sõltuvus tehnoloogiast ei soosi õpiharjumuse kujunemist ja kriitilise mõtlemise arengut, kahandades õppijate võimet teadmisi aktiivselt omandada ja analüüsida.
- Tehisaru loodud sisu ei ole alati eristatav inimloodust, mis tekitab uusi väljakutseid teadmiste ja originaalsuse hindamisel hariduses ning seab küsimuse alla traditsioonilised õppemeetodid ja hindamissüsteemid.
SISSEJUHATUS
Tehisaru on viimastel aastatel põhjalikult mõjutanud haridust, pakkudes uusi võimalusi õppimise personaliseerimiseks ja õpetajate toetamiseks. Samas võib selle väärkasutus süvendada ebavõrdsust ja pärssida kriitilist mõtlemist.
Eesti on digihariduse1 edendamisel juhtiv riik2 ning tehisaru integreerimine koolidesse on alates 2025. aastast osa haridusuuendustest koondnimega TI-Hüpe3. Peamine väljakutse on tagada, et kõik õppijad suudaksid tehisaruga oma õpioskusi arendada, mitte neid kaotada. Samuti tuleb leida lahendusi, kuidas õpetajad ja haridusasutused saaksid tehnoloogia võimalusi tõhusalt rakendada.
Selles artiklis käsitleme tehisaru mõju haridusele, keskendudes ebavõrdsuse süvenemisele ja selle ennetamisele, õpiharjumuste ning kriitilise mõtlemise muutustele ning õpetajate kohandumisele. Analüüsime nii tehisaru kasutamise positiivseid kui ka negatiivseid külgi ning pakume lahendusi tasakaalustatud ja vastutustundliku rakendamise tagamiseks.
TEHISARU KOOLIDES: KAS TULEVIKUTEGU VÕI LIHTSALT TULEVÄRK?
Kui Eesti soovib positsioneerida end tehisaru juurdepääsu ja hariduse liidrina, on vaja algatusi ja investeeringuid selle tehnoloogiate koolidesse integreerimiseks ja isikupärastatud hariduse edendamiseks.
Valitsusasutused on koostanud tehisaru valge raamatu4, milles tuuakse välja, et haridus mängib võtmerolli andmepõhise ühiskonna ja majanduse arendamisel, pakkudes inimestele vajalikke andme- ja tehisaruoskusi ning integreerides need õppekavadesse kõigil haridustasemetel. Lisaks planeeritakse kasutada tehisaru õppe personaliseerimiseks ja digipädevuste arendamiseks, et tagada Eesti konkurentsivõimeline ja tehnoloogiliselt teadlik tööjõud aastaks 20305. Samamoodi on vaja ka suurendada ühiskonna teadlikkust tehisaru võimalustest ja riskidest, et tagada tehisaru rakendatavus Eestis läbivalt, mitte ainult riigisektoris.6
Selle toetuseks on Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) loonud 2024. aastal ministrit nõustava tehisaru nõukogu, et tagada uuendustega seotud arenduste mõtestatus ja järjepidevus. Lisaks on koostatud koolidele juhised.7 Tehisarule juurdepääsu tagamiseks ja hariduslõhe leevendamiseks on oluline olla kursis ka teistes riikides rakendatud edukate ja edutute sekkumiste, poliitika ja näidistegevusega (nt Euroopa Liidus8, USAs9, Ühendkuningriigis10, Austraalias11 ja Aasias12), mis näitavad nii ülevoolavat entusiasmi ja kiirustades tehtud otsuseid, mille tõttu tehisaru rakendamine võib takerduda, kui ka soovi tehisaru arengut ennetavalt ja vahel ka jätkusuutmatult üle reguleerida. Tehisaru rakendamine on enamasti reaktiivselt toimetava haridusvaldkonna pannud proaktiivselt tegutsema, mis tähendab, et peame olema valmis äärmiselt paindlikeks otsusteks, et TI-Hüppest ei saaks – sõnamängu appi võttes – kaheldava väärtusega haip – AI hype.
TEHNOLOOGIATE KASUTAMISE KASV VÕIB NULLIDA TÕHUSTAMISEST SAADUD KOKKUHOIU
Tehisaru ei ole haridussüsteemis kõikidele võrdselt kättesaadav. Majanduslik olukord, elukoht ja koolide ressursid mõjutavad tehisaru kasutamise võimalusi – linnades on parem tehnoloogiline infrastruktuur ja ressursid, noored puutuvad tehisaruga rohkem kokku ning loodusja täppisteaduste (STEM) kallakuga koolid on tehnoloogia rakendamisel eesrinnas.13 Samal ajal ei saa jätta tähelepanuta, et tehisaru rakendused võivad anda õppekvaliteedile hoogu ja tuua hariduse juurde tagasi puuetega inimesed, kes võiksid tehnoloogia arengust saada ilmselgelt kõige enam kasu.14 Teisalt reguleerib tehisaru kiiret kättesaadavust ka Euroopa Liidu määrus AI ACT15, mis toob välja vajaduse olla hariduses tehisaru lahenduste loomisel ja kasutamisel läbipaistev ning piirata suure riskiga rakendusi, nagu õpilaste emotsioonide jälgimine. Haridusasutused peavad mõistma tehisaru toimimise aluseid, et vältida tehnoloogia süvendatavat ebavõrdsust ja tagada õppijate põhiõigus privaatsusele. Ettevõtjad samal ajal juurdlevad, kas Euroopasse üldse teenuseid pakkuda või millise lisatasu eest.
Kättesaadavuse ja rohepöörde kontekstis ei saa unustada, et tehisaru kasutamise kulud sõltuvad nii majandustrendidest kui ka energiakuludest. Suurkorporatsioonid võivad monopoolse positsiooni saavutamisel hindu tõsta ja teenuse kvaliteeti langetada, muutes tehisaru lahendused haridusasutustele vähem kättesaadavaks.16 Lisaks suurendavad tehisaru süsteemid süsinikdioksiidi heidet, mistõttu on kahtluse all nende keskkonnasäästlikkus.17 Tekib olukord, kus tehnoloogia suurem kasutamine nullib tõhustamisest saadud kokkuhoiu. See tähendab, et riigid ja koolid, mis on end olulisel määral tehisaruga sidunud, võivad leida end juba lähitulevikus olukorrast, kus energiahindade tõus ning kasvava süsinikdioksiidi heite tagajärjed muudavad varem taskukohase tarkvara väljakannatamatult kulukaks. Lõhe koolide ja riikide vahel, kes tehisaru hariduses lubada saavad või ei saa, süveneb sellest veelgi, rääkimata tehisaru massilise kasutamise keskkonnamõjust üleüldse.
PÄRISARU ENNE TEHISARU!
Tehisaru kasutamine eeldab mõtlemisoskust ja mõtlemisest mõtlemise oskust (metakognitsiooni).18 Tänapäeva tehnoloogiate kasutajaliidesed on tehtud nii lihtsaks, et tavakasutaja ei vaja erilisi tehnoloogilisi oskusi. Siiski on suur erinevus tavakasutaja ja tehnoloogia arendaja vahel – viimane vajab sügavaid teadmisi tehisaru algoritmidest ja tööpõhimõtetest.
Tehisaru tuleks kasutada pärisaru toetamiseks, mitte selle asendamiseks. Et õpilased ja õpetajad tehisaru ka sel viisil kasutaksid, tuleb luua mõtlemisoskuste vundament juba enne tehisaru kasutuselevõttu. Kui räägitakse ennastjuhtivast õppijast ja õppima õppimisest, siis käib jutt just metakognitiivsetest ehk mõtlemisest mõtlemise oskustest. Sellised on näiteks oskus oma mõtlemist vaadelda, selles vigu avastada, oma mõtlemist eesmärgistada ning mõttevoogu eesmärgipäraselt suunata.19 Kui koolid õpetavad mõtlemisoskust, saavad õppijad tehisaru tulekust kasu, kasutades seda oma intellekti arendamiseks.20 Kui aga keskendutakse vaid õigetele vastustele ja soorituse kontrollile, võib tehisaru rakendamine viia pinnapealse õppimiseni ja mõtlemise taandumiseni ehk tehisaru passiivse kasutamiseni.21 Haridusasutused peavad analüüsima, kas nende metoodika toetab kriitilist mõtlemist või pelgalt tehisaru lihtsustatud kasutamist ülesannete läbimõtlematuks sooritamiseks. Halvimal juhul pärsib see õpilase mõtlemise arengut, sest mingit mõtlemist ei toimugi.
Õpetajatel ja koolidel on keskne roll tehisaru teadliku kasutamise juhendamisel. Nad peavad arendama nii enda kui ka õpilaste metakognitiivseid oskusi, et tehisaru muutuks tõhusaks õppimise vahendiks, mitte õpiharjumusi pärssivaks tööriistaks, mis võib halvemal juhul jagada õppijate andmed laia ilma laiali.22 Probleem ei ole sel juhul tingimata õppijate taseme kaotamises, kuivõrd koolitunnid ja -ülesanded, mis seni mõtlemist ei nõudnud, ei saanud seda taset ka enne tõsta. Risk avaldub eelkõige selles, kui kaks õpilast omandavad täiesti erinevad harjumused: üks õpib mõtlema, kuidas kasutada tehnoloogiat viisil, mis toetab tema mõtlemise edasist arengut, teine delegeerib mõtlemise tervikuna tehnoloogiale ning ei ole võimeline reflekteerima selle üle, mida ta seda tehes võis kaotada. Sellise olukorra vältimiseks peavad koolid ja pedagoogid kriitiliselt analüüsima, kas nende õpetus tõepoolest nõuab, toetab ja arendab mõtlemist. Kui vastus ei ole rohkete tõendite poolt toetatud „Jah!“, siis on tehisaru rutakas kasutuselevõtt pigem kahjulik kui kasulik. Koolid, kes ei oska kasutada pärisaru potentsiaali, ei suuda tõenäoliselt kasutada ka tehisaru oma.
Kuna teadlikkus metakognitiivsetest oskustest ja selle valdkonna õpioskused alles arenevad, langeb vastutus tehisaru mõistliku kasutuse tagamise eest koolile ja õpetajale. Õpetaja peab mõistma õpilaste mõtlemist, mõtlemise arengut ja mõtlemise toetamise viise. Nii saab ta luua mõtlemist soodustava keskkonna, mille üheks elemendiks on selgetesse raamidesse asetatud tehisaru. Ei saa unustada ka seda, et kuna juba üle viie aasta tagasi on Eesti võtnud eesmärgi, et meie õppijad on uute tehnoloogiate tarbijate asemel pigem nende loojad23, siis tehisaru arendamiseks on vaja paljudel ülikoolis hiljem omandada sellised oskused nagu masinõpe, süvaõpe, loomuliku keele töötlemine, arvutinägemine, andmeteadus, statistika, algoritmide disain, suurandmete analüüs, pilvearvutus, küberjulgeolek ja muu, mida ei ole veel leiutatud24. See eeldab, et noored teevad IT-valdkonda tutvustavate alateemade, sealhulgas tehisaru õppimisega algust juba üldharidus- või kutsekoolides. Olenemata sellest, kas valitakse edasiõppimiseks IT-valdkond või mitte, on igaühel oluline omandada murrangulise tähtsusega probleemilahendusoskus, kriitiline mõtlemine, suhtlemisoskus, kallutatuse tuvastamise oskus ja eetika tehisaru kasutamisel, et infoühiskonnas edukalt hakkama saada.
KUI TEHISARU HINDAB SIND, SIIS KES HINDAB TEHISARU?
Tehisaru kasutamine hariduses tekitab eetilisi küsimusi, mis on seotud algoritmide kallutatuse, andmekaitse ja tehisaru tööriistade väärkasutusega. Andmete kogumise ja töötlemise läbipaistvus on hädavajalik, et tagada privaatsus ja vältida õppijate õiguste rikkumist.25 Tehisaru kasutamise reguleerimine hariduses nõuab eetilisi juhiseid ja andmekaitse tugevdamist. Koolid ja haridusasutused peavad mõistma, kuidas tehisaru otsuseid teeb ja milliseid andmeid kasutab, et vältida ebaõiglast hindamist ja ebavõrdseid võimalusi.26 Seda vajavad ka Eesti haridustehnoloogia ettevõtted, kes soovivad tehisarule põnevaid uusi rakendusi luua. Iga suurandmeid kasutav rakendus ei ole koolikeskkonda siiski sobiv.
Kahtlusega tuleks suhtuda rakendustesse, mis on õppetöö toetamise asemel suunatud õpilaste kontrollimisele. Kui õpilased kasutavad kodutööde sooritamiseks näiteks tekstiroboteid, siis võib koolidel tekkida arusaadav soov eristada tehisaru abiga valminud töid teistest. See soov asetab koolid aga haavatavasse positsiooni, kus n-ö generatiivse tehisaru tuvastajaid pakkuvad ettevõtted neid ära saavad kasutada. Kuigi sellise tarkvara pakkujad reklaamivad oma teenuseid sageli ülitäpsena, ei ole tehnoloogiliselt võimalik luua rakendust, mis välistaks valepositiivsed tulemused, st ebaõiglased süüdistused süütute õpilaste aadressil. Eriti ettevaatlik tuleb olla tehisarupõhiste kontrollisüsteemidega eksamitel, kus võidakse süüdistada õpilasi ekslikult plagiaadis või selle abil loodud tööde esitamises.27 Tehnoloogiaettevõtete lubadused ja nende tarkvara autoriteetne välimus võivad olla eksitavad ning nende mõõdutundetu usaldamine õõnestab omakorda usaldussuhet, mis peaks valitsema õpilase ning õpetaja, kooli ja riigi vahel. Ühe tehnoloogia poolt tekitatud probleemide lahendamiseks järgmise tehnoloogia poole pöördumine ei ole aga jätkusuutlik.
ÕPETAJA 2.0 JA HARIDUSE ROLLIJAOTUS TEHISARU AJASTUL
Tehisaru muudab õpetajate rolli, kelle traditsiooniline töö teadmiste edastamisel muutub üha rohkem juhendamiseks ja toetamiseks. Tehisaru lahendused võimaldavad isikupärastatud õppimist ja aitavad klassiruumi juhtida, kuid nõuavad õpetajatelt uusi oskusi, sealhulgas digitaalset kirjaoskust, andmete tõlgendamist ja tehisaru eetilist kasutamist.28 Tänased lahendused automatiseeritud personaliseerimist veel ei võimalda, kuid see ei ole ka kauge tulevik.
Tehisaruga seotud väljakutsed klassiruumis hõlmavad tehisaru ressurssidele juurdepääsu, selle töökindluse hindamist ja integreerimist olemasolevasse õppekavasse. Tehisaru mõjutab õpetajate ja õpilaste vahelist suhtlust, kuna see hõlbustab isikupärastatud õppimist, kohandab juhendamist ja tuge üksikutele õppijatele, parandades seeläbi õpikogemust. Erilist tähelepanu tuleb pöörata tähenduslike inimsuhete säilitamisele üha digitaalsemaks muutuvas klassiruumis.
Vaadates lähitulevikku, võib ennustada, et Eestis rakendatakse 2030. aastaks automatiseeritud koolitusprogramme ja tööriistu, mis võimaldavad õpetajatel ja õpilastel tehisaru vahendeid teadlikult ja tõhusalt kasutada. Toimuvad ühisarutelud tehisaru massrakendamise väljakutsete, õppeprotsessi ja õpetaja rolli jätkuva muutuse üle.29 Tehisaru tark kasutus aitab vähendada õpetajate töökoormust, toetada diferentseeritud ülesannete loomist, õpilaste personaliseeritud hindamist ja individuaalset juhendamist. Õpetajatel on head oskused nii digitaliseerimisel kui ka tehisaru kasutuses, koostööd tehakse automatiseeritud tehisabiõpetajaga. Ka õpetajate läbipõlemine ja koolist lahkumine on vähenenud, sest rutiinsed tööülesanded on üle võtnud tark tehisaru.
Siiski on oluline teadvustada, et tehisaru ei saa täielikult asendada õpetajat, sest tähenduslikud inimsuhted ja kriitiline mõtlemine vajavad teadlikku juhendamist. Õpetajad peavad mõistma, kuidas tehisaru kasutada nii, et see toetaks õppimise arengut ega pärsiks õpilaste iseseisvat mõtlemist.30 Näiteks kui õpetaja kasutab tehisaru ülesannete koostamiseks ja kontrollimiseks, siis õpilane kasutab seda iseseisvalt konsultatsiooniks ja sokraatiliseks dialoogiks.
Et nimetatud ootusi täita, on vaja vaadata üle Eesti hariduspoliitika, toetavad raamistikud ja ka rahastus, et aidata õpetajatel kohaneda tehisaruga rikastatud õpikeskkondade ja tööriistadega. Õpetajate pidev tagasiside ja professionaalse arengu võimalused aitavad kindlustada, et uute tehnoloogiate integreerimine haridusse toimub vastutustundlikult ja tõhusalt.
ILMA ÕPPIMISETA POLE TEADMIST, ILMA TEADMISETA POLE OSKUST
Tehisaru võib hariduses aidata õppimist personaliseerida ja õpetajate töökoormust vähendada, kuid selle kasutamine peab olema teadlik ja vastutustundlik (joonis 5.2.1). Uute tehnoloogiate kättesaadavus sõltub majanduslikest ja tehnoloogilistest ressurssidest, mistõttu on vaja riiklikke meetmeid, et tagada võrdsed võimalused kõigile õppijatele.
Õppekavades tuleb arendada digitaalset kirjaoskust, kriitilist mõtlemist ja metakognitiivseid oskusi, et õppijad oskaksid tehnoloogiat teadlikult kasutada. Tehisaru eetiline kasutamine nõuab läbipaistvust, andmekaitset ja vältimatult õpetajate koolitamist. Samuti tuleb vältida tehisaru ülekasutust, mis võib pärssida iseseisvat mõtlemist. Tulevikus on oluline tagada tehisaru teenuste taskukohasus ja jätkusuutlikkus, et vältida sõltuvust monopoolsetest pakkujatest. Eduka tehisaru kasutamise eelduseks on haridusasutuste, riigi ja tehnoloogiasektori koostöö nii koolitustel kui ka parimate rakendusnäidete tutvustamisel nii õppijatele kui ka ühiskonnale. Ainult sedasi oleme ise teadlikud ja kanname teadmised üle ka oskusteks.
