Haridus on vaid üks kivi kestliku eluviisi vundamendis
- Haridus aitab ajakohastada ja ühtlustada teadmisi, kuid kestliku tegevuse kujunemises
mängib teadmiste kõrval kaasa arvukalt teisi tegureid, mida haridus üksinda mõjutada
ei suuda. - Haridus aitab ületada takistusi teel kestliku eluviisi poole, sest suurendab inimeste
emotsionaalset sidet keskkonnaga ja enesejuhtimise oskust. - Inimeste keskkonnapüüdlused „kleepuvad“ teiste, paraku keskkonnamõju lisavate
püüdluste külge. Haridus aitab sellele efektile kaasa.
SISSEJUHATUS
Milline on hariduse roll kestlike valikute juurutamisel Eestis? Eurobaromeetri küsitluste kahe aastakümne tulemusi uurides selgub, et veel hilise ajani pidasid eestlased just haridust kõige soovitumaks keskkonnaprobleemide lahendamise abinõuks.1 Oma artiklis võtame kriitilise arutuse alla hariduse tegeliku rolli kestliku ühiskonna kujundamisel.
Keskkonnamõju on igal tegevusel, kuid see, millistele tegevustele pööratakse kestlikkuse kontekstis tähelepanu, sõltub ühiskonnast. Näiteks ei eeldata Eestis, et kestliku eluviisi järgija transporti üldse ei kasuta, vaid et ta võimalusel eelistab ühistransporti – kestlikkus peegeldub eelkõige laialdaselt aktsepteeritud tegevuse säästvama vormi eelistamises. Meie analüüs peab silmas tegevusi, mis on Eesti ühiskonnas kollektiivse valikuna üsna hästi kehtestunud, puudutades suuremat osa elanikkonnast (nt eri tüüpi jäätmete sortimine, säästlikumad transpordivalikud ja energiasääst). Kuigi arutleme hariduse rolli üle Eesti inimeste kestlikes valikutes ka laiemalt, on meie fookuses eelkõige formaalse hariduse astmed põhikoolist kõrgkoolini.
HARIDUSEL ON PIIRATUD ROLL, SEST KESTLIKU TEGEVUSE KUJUNEMISES MÄNGIB KAASA PALJU TEISI TEGUREID
Kool kui haridussüsteemi keskne asutus on endiselt asendamatu värskete teadmiste jagamise kohana. Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringu (EKTU) 2022. aasta tulemused näitavad, et uued teadmised liiguvad ühiskonda kiiremini just kooliealiste kaudu. Näiteks oli noorem vanuserühm (17–26),a kes on veel enamasti haridussüsteemi mõju all, argitegevuste mõjuga bioloogilisele mitmekesisusele (siin: kiirmoe tarbimine, fossiilkütuste kasutamine, interneti kasutamine ja välismaalt kaupade tarnimine) paremini kursis kui vanem vanuserühm (27–49). Eesti kool ka ühtlustab teadmisi. PISA 2015. aasta tulemused loodusteadustes näitasid, et teiste riikidega võrreldes on Eesti õpilaste keskkonnatarkus – võime keskkonnaküsimusi mõtestada – ühtlaselt hea.2 Ka EKTU andmete järgi ei erinenud 17–26-aastaste teadmised haridustasemest sõltudes. 26–49-aastaste rühmas olid teadmised aga paremad siis, kui vastaja oli rohkem aastaid haridust saanud. Üks põhjus on selles, et pärast kooli lõpetamist tuleb hakata ise valima, millist teavet tarbida. Enamate haridusaastatega treenitud noored „pesastuvad“ rohkem ühiskonnagruppidesse, kus jälgitakse mitmekesisemaid teabekanaleid, ollakse eluga paremini kursis, osaletakse täiendõppes jne. Et harituma rühma teabeväli on avaram ja neil noortel on rohkem põhjust oma teadmisi süvendada,3 on ka nende keskkonnateadmised hilisemas eas paremad. Kool on seega edukas pealekasvava põlvkonna teadmistepagasi ajakohastaja, hilisem elu aga kasvatab selles ebavõrdsust. See ei tähenda, et vanema põlvkonna väljaspool kooli või elu jooksul kogutud teadmised on kuidagi vähem vajalikud.
Kuigi haridusel on oluline roll teadmiste jagamisel, on kestlikud tegevused mõjutatud enamast kui teadmistest. EKTU järgi on neid inimesi Eestis väga vähe, keda on säästusoovitusi järgimast takistanud just teadmatus väiksema keskkonnamõjuga valikutest – vaid 8% vastajaist märkis mõne uuringus loetletud soovituse eiramise põhjuseks teadmatuse. Asjaolu, et keskkonnaprobleemidesse suhtumine ja keskkonnahoidlik tegevus ei pruugi sugugi ootuspäraselt kokku langeda (nn hoiakute ja käitumiste vaheline lünk), on toonud esile mitmed uuringud.4 Käitumisteoreetiline (ingl behaviour change) koolkond põhjendab seda inimeste ebapiisava motiveeritusega või sellega, et kontekst (harjumused, normid, hõre ühistranspordigraafik) töötab muidu motiveeritud inimese keskkonnahoidliku valiku vastu. Praktikateoreetiline (ingl social practices) koolkond aga leiab, et konteksti ei saa inimese tegevusest lahutada. Inimese tegevus hoopis taasloob tingimusi, mis teda ebasoovitavate valikute juures hoiavad.5 Näiteks autoga tööle sõites aitad ise kaasa sellele, et autoteede korrashoidu, renoveerimisse ja laiendamisse jätkuvalt investeeritakse. Kuigi esimene koolkond leiab, et inimese keskkonnahoidliku valiku taga võiks alati olla keskkonnapüüdlus, tuleb neil nentida, et sageli on see hoopis rahaline kokkuhoid (ühistransport) või võimalus oma tervist edendada (jalgsi liikumine). Teine leiab jällegi, et tähendusi, mida inimesed oma valikutele omistavad, ei tohiks pidada tingimata nende tegevuse põhjusteks, vaid pigem tagajärgedeks. Tõenäoliselt on hommikusel autotulval üsna ühetaoline põhjus (inimeste soov jõuda tööle, kooli, poodi) hoolimata sellest, mida iga üksik autojuht magistraalil sõites oma valikust arvab.6
HARIDUS SUURENDAB VÕIMET ÜLETADA TAKISTUSI TEEKONNAL KESTLIKKUSE POOLE
Kumbki koolkond ei välista, et väljakujunenud teguviise eirata ja uusi omandada on mõnel inimesel lihtsam kui teisel. Uue tegevuse eestvedajal on sageli tugevam emotsionaalne side keskkonna, keskkonnaprobleemide ja pakutud lahendustega. Teadmiste kõrval emotsionaalse sideme loomine aga ongi enamasti keskkonnahariduse taotlus.7 Emotsionaalse sideme tekkimisele aitab hästi kaasa vahetu looduskogemus.8 Ka 2023. aasta õpilaste keskkonnateadlikkuse pilootuuringu (ÕKTU) järgi harrastavad kestlikke tegevusi sagedamini need õpilased, kes on läbinud rohkem ainetunde looduses ja kelle kool on rohkem osalenud keskkonnaprogrammides. See ühtib ka rahvusvaheliste uuringute tulemustega.9 38% Eesti koolilõpetajatest aga vastas, et looduses pole neil viimasel aastal toimunud ühtegi ainetundi.10 Ehk looduskogemuste rolli edendamiseks õppetöös on veel palju ruumi.
Emotsionaalne side võib mõnikord probleemiga tegelemist ka pärssida.11 Kui noor puutub kokku tõsiste, keerukate ja abstraktsete probleemidega, nagu näiteks kliimamuutus, võib ta kogeda ka häirivaid emotsioone, nagu ökoärevus ja kliimamure.12 Eestlaste mure kliimamuutuste pärast on kiirelt suurenenud (2021. aastal oli Eestis „tõsiselt mures“ 63% ja Euroopas 78% vastanutest) eriti just haritumate ja noorte seas.13 Kui koolis on võimalus nendest muredest rääkida ja neid käsitleda, võib siit leida lahenduste poole liikumiseks tõukejõu.14 Seda kinnitavad ka ÕKTU andmed: suurem mure keskkonna ja kliima pärast langeb statistiliselt kokku rohkemate kestlike valikutega.
Teadmiste ja tundeilma kõrval loevad väljakujunenud rutiinide muutmisel ka eneseusk ja -juhtimise võime,15 st usk, et inimese enda tegudest midagi sõltub, ning kogemus, et neid saab edukalt muuta. EKTUs märkis 22% ja ÕKTUs 30% vastajatest vähemalt ühe kestliku tegevuse puhul takistusena seda, et tegevus ei tule õigel hetkel meelde, mattub teiste, tähtsamate tegevuste alla või vajab rohkem püsivust, kui neil on. Vastajaid takistab argielu tunnetuslik ülekoormatus, mis on tihedalt seotud eneseusu ja -juhtimisega. See tähendab, et vajadus teha argiellu kestlike harjumuste tarbeks ruumi juurde on Eesti inimeste jaoks ehk suuremgi takistus kui teadmiste puudumine. Noored ja kõrgharidusega inimesed ehk need, kes on suurema tõenäosusega haridussüsteemis, kannatavad argielu ülekoormatuse all aga vähem. Kui noored käivad enamjaolt veel mõnes koolis (17–26) ja neil on rohkem etteplaneerimata aega ja vähem argielu piiranguid, siis kõrgelt haritud inimestel on rohkem oskusi mahutada oma ellu juurde uusi, sealhulgas kestlikke tegevusi.16 Haridus treenib norme kodustama ja ümber mõtestama. Seda näitab ka noorte arengu uuring17: need, kes suudavad haridussüsteemist mitte välja kukkuda, suudavad paremini hakkama saada ka järgmiste ülesannetega ühiskonnas, sealhulgas kestlikkuse normisüsteemis.
KESTLIKUD TEGEVUSED ON PIGEM ÜHISKONNA KUI HARIDUSE PEEGEL
Peab tõdema, et hariduses osalevad ühiskonnarühmad siiski ei soorita kestlikke tegevusi tingimata paremini kui teised (tabel 6.1.1). Koolinoorte (9.–12. klassid) puhul on näha, et tänapäevasemate keskkonnateadmistega kooliõpilaste osalus kestlikes tegevustes on palju vähesem kui noorte täiskasvanute rühmal.18
Üks põhjus, miks teadmised ei väljendu tegevustes, seisneb selles, et võrreldes täiskasvanuga saab laps oma tegevusi ise valida vähe ja neid tehakse ka laste eest ära. Näiteks ei ole noorel majapidamises enamasti vastutavat rolli (jäätmete sortimise korraldus, majapidamise elektrisüsteemid), nad elavad keskkonnas, mis on kujunenud kombinatsioonina vanemate ja haridusasutuste valikutest ja ühiskonnakorraldusest (nt elukoht ja transport, liiklus- ja keskkonnakorraldus, kooli keskkonnajuhtimissüsteem, koolilõuna tooraine). Üleminek õpilaseeast noore täiskasvanu ikka, mil toimub justkui kestliku tegutsemise „hüpe“, tähistab aega, kui noortel tekib esmakordselt võimalus oma elu ise juhtida. Kooliealise noore tegevus sõltub seega vähem sisemisest motivatsioonist ning rohkem kooli ja pere kaitsvast, kuid ka ettekirjutavast kontekstist. Tema pädevused ja oskused alles arenevad, sõltudes eeskätt välistest ahvatlustest ja proovikividest.21 Paraku kukub kestlikkuse proovikive õpilaste teele vähe.
Praktikateooriate koolkond vaatleb noori noviitsidena, kes omandavad elamise tarkuse ehk enesejuhtimise oskuse mitte niivõrd ratsionaalselt ja intellektuaalselt (nagu eeldaks käitumisteoreetikud22), kuivõrd just kogenud eelkäijaid jälgides ja jäljendades.23 Eelkäijad omakorda juhivad noviitsi tähelepanu kiivalt sellele, kui ta teguviisi õigesti ei järgi. Piltlikult: laps suundub liiklusse lapsevanema käekõrval. Ta harjutab vanema eeskujul vajalikud liigutused kehamällu (rattal püsimiseks vajalik tasakaal, paigaltvõtt rohelise tule süttides), omandab viisid või mustrid, kuidas oma tegevusest mõelda (nt et ratturimärk tähistab rattateed ja liiklus toimub paremal pool valget keskjoont), võtab kasutusse tegevusega kokkukuuluvad esemed (rool, pedaal, kütusekraan), õpib selgeks märkide vahetamise teiste liiklejatega (nt signaal, käeviibe, noogutus), mõtestab tegevuse struktuuri (sagedus, ajastus, järjestus, kokkupõimumine, katkemine).24 Iga selline kollektiivne tegutsemismuster kestab senikaua, kuni lisandub noviitse, kes viitsivad seda omandada ja jätkumas hoida (vt joonis 6.1.1). Seega oludes, kus keskkonnahoidlike praktikate harrastajaid ei ole noori kodus ja koolis ümbritsemas, ei saa eeldada, et koolinoor läheb vastuollu keskkonnavaenulike sooritustega, mida tal selles arenguetapis on võimalik mõista kui normaalsust.
Käitumisteooria lähtekoht on, et inimeste häid ambitsioone takistab halb süsteem, mida poliitikadokumentides võrdsustatakse lihtsustatult reeglite, hindade, taristu ja muu sellisega.25 EKTU ja ÕKTU küsitluste järgi (tabel 6.1.2) tunnevad Eesti inimesed, et neid takistavad eeskätt seadused (nt aeguva toidu laialijagamise piirangud), majandusloogika (vana parandamisest on odavam osta uus asi), keerukus ja kallis hind (nt projekteerimine, maja soojustamine). Veidi vähem tunnetatakse, et takistab vajadus korraldada oma elu kooli või töökoha ja lähedaste tahtmisi ja norme arvestades. Kui kestlikud valikud nõuavad lisapingutust, võib tekkida tuuleveskitega võitlemise tunne.
Praktikateooriate lähtepunkt ei erista kestlikke püüdlusi süsteemist. Vastupidi – inimesed loovad oma ambitsioone järgides ühiskonda ise üha rohkem juurde sellist „kudet“, mis vähendab võimalusi keskkonda säästa. Keskkonnamõju ei teki ju niisama, vaid mõne tegevuse käigus (nt külla minnes, retsepti guugeldades, hobidega tegeledes) ja mitte inimese vahetus tegevuses, vaid ressursikasutust ja reostust peitvas ning ühiskonda risti-rästi läbivas ning ennast taastootvas kollektiivses rutiinis ehk praktikas. Näiteks võimestab retseptivalik vihmametsade raadamisotsuseid ja eksootilisi puuvilju transportivate laevade süsinikuheidet.
Kuigi haridustase ja keskkonnapüüdlused käivad ühte jalga, käivad seda ka haridustase ja suurem sissetulek – haritumad inimesed on ka suuremad tarbijad.28 Kõrgharitud inimestele „kleepuvad“ kestlikkuse põhimõtted paremini külge, aga seda teevad ka keskkonnamõjuga tegevused, nagu reisid, teatri-kino-muuseumikülastused, sport, mitmekesised elustiilitooted, meedia ja trükiste tarbimine, tehnoloogilised abivahendid29 (vt joonis 6.1.2). Praktikateooriate koolkond ütleks, et haridus avab ukse ühiskondliku elu tegutsemismustritesse, millega kaasneb parem majanduslik toimetulek ja peidetud tarbimine ning mida võimestab eduka enesejuhtimise kogemus. Selleks et keskkonnamõju vähendada, tuleks seega loobuda võimalustest, milleks haridus ja sissetulek ette valmistavad, kuid mille keskkonnamõjud jäävad inimesele hoomamatuks. Just seetõttu ei ole selle koolkonna mure mitte inimeste mõtetes toimuv, vaid küsimus, kuidas kujundada ümber ühiskonda läbivaid praktikaid.
KOKKUVÕTE
Haridusel on kestlike valikute kujundamisel mitu rolli. Hariduse kaudu jagatakse teadmisi, mis on võrdlemisi hiljuti teadussüsteemis loodud ja õppematerjalidesse mõtestatud narratiiviks vormitud. Hilisemas eas on inimeste kokkupuuted värske teadmisega ebaühtlased. Haridus saab sisustada keskkonnateadmiste emotsionaalse tähenduse, aidates kalliks pidada seda, mis on ohus, aga tulla toime ka hirmuga ebamäärase tuleviku ees, ilmutades muremõtetest väljatüürimise viise. Haridus saab õpikeskkonna kaudu aidata sisse treenida keskkonnasäästu harjumusi, mida väljaspool haridussüsteemi samamoodi teha tuleks.31 Haridus õpetab kestlikkuse tarbeks ka ülekantavaid oskusi, kuidas end sotsiaalse normiga suhestada ja otsustada, kas toimida selle järgi või vastu.
Haridus avab ukse ka ühiskondlikesse tegutsemismustritesse, mis kasvatavad ühiskonna survet loodusele. Sestap on hariduse suur ülesanne õpetada välja kestlikkuse edendajaid, sealhulgas elukestvas õppes32 – EKTU uuringu järgi juhivad teiste inimeste tähelepanu keskkonnahoiu vajalikkusele rohkem kõrgharitud inimesed.
Praegu on alustatud mitme programmiga, mis treenivad otsustajaid juhtima keskkonnakriise ja nägema olukorda muutvaid otsustuskohti. Selleks lisatakse kutse- ja kõrghariduse õppekavadesse nn roheoskusi toetavaid kursusi (nt roheoskuste programm), koolitatakse õpetajaid („Kliimateadlikkuse ABC“) ning töötatakse välja õppekavu ja mikrokraadiprogramme, et juba tööturul tegutsevad inimesed leiaksid võimaluse reflekteerida oma töökoha rolli üle kestliku maailma kujundamisel.
Õpitulemuste kõrval on keskkonnahariduse uuringute fookus nihkumas taas sellele, mis on hariduse enda praktika33 – see ei ole kuidagi lahutatud teistest ühiskonna tegutsemis- mustritest. See tähendab, et ühiskondlikke sõltuvussuhteid läbivalgustades tuleb vaadata ka kooli „musta kasti“ ehk mõelda koos praktikute (õpetajad, kooli- ja huvijuhid) ja muutuste eestvedajatega (lapsevanemad, kogukonnad, omavalitsustegelased, ettevõtjad) välja õpiprotsess, mis leevendab hariduse vastuolusid kestlikkusega.34 Aga ka hariduse n-ö musta kasti lahti muukides tuleb silmas pidada, et hariduse mõju jääb sõltuma sellest, kuidas ühiskond tervikuna on valmis muutustega kaasa minema.
