Iseseisva koolitee eelduseks on kodulähedases koolis õppimine ja kestlikud liikumisvõimalused
- Ligikaudu pool Eesti õpilastest elab ja õpib eri asustusüksustes – see piirab iseseisvust kooli liikumisel.
- Iseseisva koolitee ebavõrdsust tekitab ühistranspordi piirkonniti erinev kätte-saadavus ja segregatsioon koolivõrgus.
- Suur osa õpilastest liigub kooli autoga, kuid ühistranspordi parem kättesaadavus ja laiem omaksvõtt toetaksid laste iseseisvat kooliteed.
SISSEJUHATUS
Eestis valitseb suur autosõltuvus: sõidukite arv inimese kohta on meil üks suuremaid Euroopa Liidus1 ja autokasutus on kasvutrendis. Kui 1997. aastal oli Eestis 1000 inimese kohta 306 sõiduautot, siis 2024. aastal oli see arv tõusnud 635-le. Kui 1997. aastal käis autoga tööl 28% inimestest, siis 2024. aastal 59%. Jalgsi tööl käivate inimeste osakaal on langenud 30%-lt 14%-le ning ühissõidukit kasutavate inimeste osakaal 34%-lt 18%-le.2 Võib öelda, et auto omamine ja kasutamine on viimase 25 aasta jooksul kahekordistunud ning samavõrra on vähenenud kestlike liikumisviiside kasutus. Kestlike liikumisviiside all peame silmas ühistransporti, jalgsi käimist ja rattasõitu, kuna võrreldes autoga on nende keskkonnajalajälg oluliselt väiksem ja tervisekasu suurem.
Ühelt poolt saab autokasutuse tõusu põhjendada valglinnastumisega, mis on suurendanud elu- ja töökohtade vahemaad ning viinud inimesed elama piirkondadesse, kus ühistransport puudub või ei ole autoga konkurentsivõimeline (väljumisi on vähe ning bussiliinid ei pruugi vastata inimese vajadusele). Teiselt poolt võib autokasutuse kasvu ja kestlike liikumisviiside kasutuse kahanemist põhjendada üldise jõukuse kasvu, autokasutust hindava kultuuri ja eluviisi ning suurenenud vanemliku kontrolliga.
Kui Eestis on päris hästi kaardistatud nii töölkäijate liikumiskäitumise praegune olukord kui ka selle muutused ajas, siis laste kooli jõudmise viiside kohta on meil andmeid väga vähe. Kas üldine autostumise trend mõjutab ka kooliõpilaste liikumisharjumusi? Õpilastega seotud igapäevast haridusrännet mõjutavad kooli valik ning kodu ja kooli asukoht, vanemate liikumiseelistused ning vanemlik kontroll ja turvatunne, ühiskondlikud arusaamad ja tavad, ühistranspordi kättesaadavus ja korraldus, liikluskultuur ja -ohutus jm. Siinses artiklis otsime vastust küsimustele, milliseks on kujunenud haridusega seotud liikumismustrid Eestis ja kuivõrd omaksvõetud on seejuures kestlikud liikumisviisid. Eesti õpilaste igapäevase haridusrände mõistmine on oluline mitte ainult praeguste kestlikkuse ja laste tervisega seotud väljakutsetele vastamiseks, vaid ka tulevikuvaates, kuna laste praegused liikumisharjumused kujundavad nende tulevikuharjumusi.
Andmestik. Analüüsisime igapäevast haridusrännet ehk hariduse eesmärgil toimuvat pendelränneta kolme andmestiku alusel: Statistikaameti andmestik õpilaste kodu ja kooli vahelisest pendelrändest 2020. aastal,3 Transpordiameti 2021. aasta Eesti elanike liikuvusuuring4 ja Tervise Arengu Instituudi 2022. aasta õpilaste kasvu seireuuring.5
Statistikaameti andmestiku analüüs toimus üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ asustuse arengustsenaariumide koonduuringu raames.6 Lähte-sihtkohamaatriksid kodu ja kooli paiknemise alusel asustusüksuste kaupa tuginesid rahvastikuregistri andmetele. Tallinna ja Kohtla-Järve puhul loetakse asustusüksuseks linnaosa. Esitame pendelrände tulemused linnaregioonide ehk keskuslinnade ja neid ümbritsevate toimepiirkondade lõikes. Keskuslinnade toimepiirkonnad leidsime keskuslinna koonduva töörände andmetel, eristades linna lähivööndit, siirdevööndit ja ääreala (keskuslinnas käib tööl vastavalt > 30%, 15–30% või < 15% toimepiirkonnas elavast tööealisest rahvastikust).
Õpilaste liikumisviiside analüüsiks kasutasime Eesti elanike liikuvusuuringu andmeid.7 Vaatasime õppijatena määratletud vastajate (N = 754) koolitee pikkust ja liikumisviise. Liikumispäevikutes oli lähte- ja sihtkoht määratud asustusüksuse täpsusega. Kui üks liikumine koosnes erinevate liikumisviisidega läbitud etappidest, määrati kogu liikumise viisiks see, millega läbiti pikim vahemaa. Kui liikumispäevikus puudus distants, siis määrati see lähte- ja sihtkoha asustusüksuste keskkohtade vahelise vahemaana.
Õpilaste liikumisviiside analüüsiks kasutasime lisaks Tervise Arengu Instituudi läbi viidud Eesti õpilaste kasvu seire 2022. aasta uuringu andmestikku.8 Uuringus küsiti 1., 4. ja 7. klasside õpilaste vanemate käest (N = 4225) muu hulgas õpilaste kodu ja kooli vahelist liikumisviisi, kooli kaugust ja põhjusi, miks laps ei käi koolis jalgsi või motoriseerimata sõiduvahendiga.
LAPSE IGAPÄEVASE LIIKUMISVIISI VALIKUT MÕJUTAVAD LAPSEVANEMAD, KESKKOND JA KOOLIVÕRK
Koolilaste igapäevane liikumine moodustub suures osas rutiinsest kodu ja kooli vahelisest liikumisest. Selle juures on oluline õpilaste võimalus iseseisvalt liikuda. Õpilaste iseseisev kooliminek tähendab ühtlasi ka kestlikku liikumist. Lühemate vahemaade puhul on võimalik aktiivne koolitee ehk liikumine kooli kas jalgsi või rattaga. Pikemate vahemaade puhul eeldab iseseisev liikumine ühistranspordi kasutust. Ka ühistranspordi peatusse jõudmiseks on vaja reeglina kõndida, mistõttu on ühissõidukite kasutajad kehaliselt oluliselt aktiivsemad kui autokasutajad.9 Aktiivne koolitee soodustab laste kehalist aktiivsust, 10 kuid üha enam uuritakse kehalise aktiivsuse seoseid ka vaimse tervisega.11 Eestis läbiviidud õpilaste liikumisuuring on näidanud, et aktiivsemalt liikuvad lapsed on õnnelikumad ja rõõmsamad.12 Hoolimata kaasuvatest positiivsetest mõjudest esineb arenenud riikides ja ka Eestis aktiivse koolitee vähenemise suundumus.13
Laste liikumisviisi valikut mõjutavate tegurite puhul eristatakse kolme tasandit: lapse tasand, leibkonna tasand ja keskkonnatasand.14 Lapse tasandil mõjutab iseseisva liikumise tõenäosust sugu (poiste puhul on suurem tõenäosus) ning vanus (mida vanem laps, seda tõenäolisemalt liigub ta iseseisvalt).15 Kuid samavõrra oluline on ka lapse hoiak, mis tuleneb nii liikumise tunnetatud nauditavusest kui ka kasulikkusest.16 Lisaks lapse hoiakutele on väga oluline vanemate hoiak: kuivõrd nad usuvad, et laps saab ise kooliminekuga hakkama, missugune on nende suhtumine jalgsi käimisse või rattasõitu, missugune on nende tunnetatav sotsiaalne norm ning kuivõrd nad soovivad kontrollida laste tegevusi.17 Lisaks on teada, et kui peres on auto, siis see vähendab laste iseseisva ja aktiivse koolitee tõenäosust.18
Kuigi üldiselt eeldatakse, et kõrgem hariduse ja teadlikkuse tase toovad igapäevaelus kaasa keskkonnahoidlikumad valikud ja liikumisotsused,19 siis paradoksaalselt ei pruugi suur teadlikkus väljenduda inimeste igapäevases tarbimis- ja liikumiskäitumises.20 Seega vanemate kõrgem haridustase ei soodusta tingimata kestlike liikumisviiside kasutust laste seas. Igapäevase liikumisviisi valik ei ole individuaalne ratsionaalne otsus, mille käigus võrreldakse erinevate valikute kulusid ja tulusid. Pigem on see ühiskonnas omandatud harjumuste kogum, mille kujunemisel on oluline roll nii individuaalsetel võimetel ja oskustel, liikumisele omistatud tähendustel ja sotsiaalsetel suhetel kui ka füüsilisel keskkonnal ja liikumistaristul.21
Füüsilise keskkonna puhul on suurimad mõjurid seotud reisi pikkuse ja kestusega ning turvatundega. Aktiivse koolitee kasuks otsustamisel on kõige olulisem tegur teekonna pikkus.22 Turvakaalutlused hõlmavad nii füüsilist teekonda ja liiklustingimusi kui ka ümbritsevat sotsiaalset keskkonda. Mida pikem on reis ning mida ohtlikumana tunnetatakse liiklust ja ümbruskonda, seda vähetõenäolisemalt otsustatakse kooliminekul jalgsi käimise või rattasõidu kasuks.23 Pikemate vahemaade puhul mängib suurt rolli ühistransport. Näiteks mõjutab ühistranspordi kasutust selle usaldusväärsus, sagedus, mugavus, reisile kuluv aeg ja liinivõrk. Mida rohkem eeldab ühistranspordi kasutus kõndimist, ootamist ja ümberistumist, seda vähem atraktiivne see on. Nooremad inimesed tavatsevad kasutada ühistransporti ja aktiivseid liikumisviise rohkem kui vanemad inimesed, kuid väikeste lastega pered eelistavad ühissõidukile pigem autot.24
Mõni uuring on näidanud, et koolilaste liikumisviisi valikut selgitavad eeskätt ühistranspordi kättesaadavus ja valikuvõimalused.25 Teisalt on aga leitud, et sellest veel olulisem on õpilaste vastuvõtupoliitika koolides. Kui ei õnnestu saada kohta piisavalt lähedal asuvasse kooli, võib see viia sunnitud autostumiseni.26 Tihtipeale on kooli valik seotud ka haridussegregatsiooniga: kui koolivõrk on segregeerunud, otsitakse lapsele sarnase sotsiaalmajandusliku taustaga peredest pärit õpilaste või parema sotsiaalse väljavaate ja kuvandiga kooli.27 See langetab valiku kodust kaugemal asuvate koolide kasuks, mis omakorda vähendab aktiivse koolitee ja iseseisvalt kooli liikumise võimalusi.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et laste liikumisviisi vali- kut mõjutavad mitmed omavahel vastastikmõjus olevad tegurid, mille mõju avaldub konteksti- tundliku kombinatsioonina (joonis 6.2.1). Teame, et lapsepõlves kujunenud liikumisharjumused mõjutavad liikumisvalikuid ka täiskasvanueas.
Eesti õpilaste igapäevase haridusrände mõistmine on oluline nii transpordi keskkonnamõjude vähen- damiseks ja praeguse kliimakriisiga toimetulekuks, laste vajaliku kehalise aktiivsuse tagamiseks kui ka nende tulevikuharjumuste kujundamiseks.
LIGIKAUDU POOL EESTI ÕPILASTEST ELAB JA ÕPIB ERI ASUSTUSÜKSUSTES – SEE PIIRAB ISESEISVAT KOOLI LIIKUMIST
Statistikaameti andmetel õppis 2024. aastal Eestis 66 700 last koolieelsetes haridusasutustes, 136 200 põhikooliastmes ja 34 900 õpilast gümnaasiumiastmes. Lisaks õppis põhiharidusnõudeta või põhiharidusel tuginevas kutseharidusasutuses 23 200 õpilast. Seega on Eestis ligikaudu 261 000 õpilast, kelle puhul saame rääkida haridusega seotud pendelrändest. Pool Eesti õpilastest alates lasteaiast kuni gümnaasiumi- või kutseõppeasutuse lõpuni õpib oma elukohaga samas asustusüksuses (51,7%, joonis 6.2.2). Üldjuhul võib neid õppeasutusi nimetada kodulähedasteks õppeasutusteks. Oodatult õpib kõige enam kodulähedases õppe- asutuses lasteaia- ja põhikooliõpilasi (vastavalt 62% ja 56%). Gümnasistide puhul langeb samas asustusüksuses õppijate osakaal 37%-ni ja kõige vähem õpivad koduga samas asustusüksuses kutseõppeasutuste õpilased (14%).
Koolitee jääb 25 kilomeetri piiresse veel 34%-le lasteaialastest, 38%-le põhikooliõpilastest, 40%-le gümnasistidest ja 31%-le kutseõppeasutuste õpilastest. Võime arvata, et lasteaia- ja põhikooliõpilaste puhul, kelle koolitee on sellest oluliselt pikem, ei kajasta rahvastikuregistri andmed nende tegelikku elukohta või ei peegelda kooli aadress kooli tegevuskoha õiget asukohta. Gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste võrk on hõredam ja pendelränne ulatuslikum, mistõttu on raske eristada tegelikult kodust kaugel õppijaid andmevigadest. Samuti ei arvesta rahvastiku- registri andmestik õpilaskodus elamisega.
KOOLITEE EBAVÕRDSUST TEKITAB ÜHISTRANSPORDI PIIRKONNITI ERINEV KÄTTESAADAVUS JA SEGREGATSIOON KOOLIVÕRGUS
Igapäevane haridusega seotud pendelränne toimib suuresti samal põhimõttel kui üldine tõmbekeskuste ja nende toimepiirkondade süsteem. Tõmbekeskused on enamasti linnad, kuhu tullakse tööle ja teenuseid tarbima kohtadest, kus töötamise võimalused on väiksemad ning soovitavate teenuste valik kesine või suisa puudub. Haridusrände keskusteks on lasteaiad ja koolid, mille ruumiline paiknemine mõjutab tugevalt ka haridust omandavate õpilaste (ja nendega seotud täiskasvanute) igapäevast liikumist. Haridusrände ruumiline jaotus põhikooli ja gümnaasiumi näitel on esitatud joonisel 6.2.3. Lasteaedade ja põhikoolide võrk järgib Eesti üldist asustussüsteemi ja katab riigi võrdlemisi ühtlaselt. Siiski näeme, et piirkonniti on lasteaedade ja põhikoolide võrk kehvem ja lastel tuleb iga päev läbida pikki vahemaid (nt suursaartel, Läänemaal, Pärnumaal või Ida- Virumaal).
Kodulähedase õppeasutuse olemasolu ei taga veel seda, et lapsed seal õpiksid. Eesti haridussüsteemi segregatsiooni ilminguna näeme eriti suuremates linnapiirkondades laste pendelrännet keskuslinna või kesklinna ka juhul, kui kodule lähemal on õppeasutus olemas.
Lisaks suurematele keskustele on suur osa haridusrändest seotud ka teiste asulatega. Kutsehariduse omandamisega seotud rände puhul on liikumiste ruumiline võrgustik märksa hõredam, mida tingib vastavate õppeasutuste arv ja paiknemine. Erinevalt üldharidusega seotud rändest paiknevad kutseõppe haridusasutused eelkõige toimepiirkondade keskustes või nende läheduses. Erandina tõusevad esile Sillamäe, Räpina, Vana-Vigala ja Olustvere.
Üle Eesti paiknevate keskuslinnade ja nende toimepiirkondade lõikes esinevad haridusrändes märkimisväärsed erinevused (tabel 6.2.1). Tabelis on samas asustusüksuses õppijate osakaal ja koolitee pikkus välja toodud õpilaste elukohtade paiknemise alusel kas keskustes (pealinnast piirkonnakeskusteni) või nende toimepiirkonna vööndite kaupa (vt metoodika kasti). Näeme, et kõigi tasemete keskuslinnades on samas asustusüksuses õppijate osakaal suurem ja õpilaste koolitee lühem kui vastava keskuse toimepiirkonnas. Kõige enam õpivad samas asustusüksustes regioonikeskustes (Tartus, Pärnus) elavad õpilased (93,4%). Tallinnas õpib elukohaga samas asustusüksuses (linnaosas) vaid 61,8% õpilastest. Mida madalama taseme keskuse toimepiirkonnaga on tegemist, seda väiksem on koduga samas asustusüksuses õppivate õpilaste osakaal. See viitab koolivõrgu tihedusele, mis on üldise asustustihedusega seotult pealinna toimepiirkonnas suurem kui regiooni-, maakonna- või piirkonnakeskuste toimepiirkonnas. Ühtlasi viitab see hariduse pendelrände vahemaade erinevusele toimepiirkondade lõikes: pealinna toimepiirkonnas on keskmised vahemaad kodu ja kooli vahel kõige lühemad ja piirkondlike keskuste toimepiirkonnast pärit õpilaste puhul kõige pikemad. Ühe toimepiirkonna sees suureneb õpilaste koolitee keskmine pikkus astmeliselt keskusest ääremaa suunas eemaldudes. See mõjutab otseselt õpilaste iseseisva liikumise ja aktiivse koolitee võimalusi Eesti koolivõrgus.
SUUR OSA ÕPILASTEST LIIGUB KOOLI AUTOGA, KUID ÜHISTRANSPORDI PAREM KÄTTESAADAVUS JA LAIEM OMAKSVÕTT TOETAKSID LASTE ISESEISVAT KOOLITEED
Eesti elanike liikuvusuuringu 2021. aasta andmetel liikusid õpilased haridusega seoses 43% juhtudest autoga, 30% jalgsi, 19% ühistranspordiga ja 8% jalg- või tõukerattaga. Samasse asustusüksusse jäi 52% liikumistest. Joonisel 6.2.4 on välja toodud liikumiste vahemaa jaotumine liikumisviiside lõikes. Jalgsi ja jalgrattaga liiguti peamiselt sama asustusüksuse piires, kuid ka auto ja ühistranspordiga läbiti kooli minekul ligikaudu pooltel juhtumitel kuni viiekilomeetrisi vahemaid.
Autoga tehtavad lühikesed sõidud on need, mille arvelt on kestlike liikumisviiside abil võimalik kasvatada nii iseseisva koolimineku kui ka aktiivse koolitee osakaalu. Pikemate vahemaade puhul saab autole alternatiiviks olla vaid ühistransport. Liikuvusuuringu andmetel ületab autosõit ühistranspordi kasutust enam kui kahekordselt. Ei ole aga teada, mil määral toetab ühistransport nende õpilaste igapäevast liikumisvajadust, kuivõrd on autoga koolisõit perede valik või paratamatus ning kuidas on elukohavaliku puhul arvestatud õpilaste võimalustega iseseisvalt kooli jõuda.
Täpsema sissevaate teemasse annab õpilaste kasvu seireuuring.31 Õpilased liiguvad kooli jala või rattaga üldiselt kuni 2 km kauguselt ning pikemate vahemaade puhul auto või ühistranspordiga (joonis 6.2.5). Samas on näha, et vanemates klassides viiakse lapsi autoga kooli vähem kui nooremates. Lisaks on märkimisväärne see, et kui kodust kooli liikumisel on auto kasutamise osatähtsus suur (ca 45% 1. klassi puhul ja 30–35% vanemates klassides), siis koolist koju liikumisel oluliselt väiksem (25% 1. klassi puhul ja 10–15% vanemates klassides). Eeldatavasti ühitatakse peres hommikused sõidud, kuid koolipäeva lõppedes peab ca 20% hommikul autoga kooli sõitnud lastest iseseisvalt koju jõudma. See viitab ka liikumisviisi valikuvõimaluse ja lapse iseseisva liikumisvõimaluse olemasolule.
Mootorsõidukiga kooli sõitvate õpilaste enamus (ca 60% küsitletud klasside üleselt) toob selle liikumisviisi põhjuseks asjaolu, et kool on liiga kaugel.32 Teise põhjusena tuuakse välja logistiline sobivus teiste pereliikmete vajadustega (34–43%) ning kolmandana mugavus (ca 25%). Seega on ühistranspordi ulatuslikumal omaksvõtul potentsiaali vähendada kooli liikumisel autokasutust, toetada õpilaste iseseisvat liikumist ja suurendada kestlike liikumisviiside kasutust. Seejuures on oluline, et ühistranspordi liinivõrk ja väljumisajad toetaksid õpilaste iseseisvat kooliteed. Arenguruumile viitab asjaolu, et ca 15% õpilastel võtab koolibussi või ühistranspordiga kooli või koolist koju jõudmine ebamõistlikult palju aega ning teist sama palju on neid, kes on sunnitud autot kasutama, et pärast kooli näiteks huviringi jõuda. Igapäevane autokasutus haridusrändes toob kaasa olulise keskkonna-, kliima- ja tervisemõju nii täna kui ka tulevikus, kuna liikumisotsused on harjumuslikud ning koolilaste praegused harjumused mõjutavad nende liikumisviise ka täiskasvanueas.
HARIDUSE JA KESTLIKU LIIKUMISE SEOSTE UURIMISEKS ON VAJA TÄPSEMAID HARIDUS-, ELUKOHA- JA LIIKUMISANDMEID
Mõistmaks õpilaste tegelikku liikumisvajadust ja -harjumusi, tuleks enam tähelepanu pöörata sobilike andmete olemasolule ja kättesaadavusele. Praegused haridus-, elukoha- ja liikumisandmed ei võimalda luua tervikpilti. Õpilaste liikumist kajastavad vähesed juhuti kogutavad andmekogud, mis ei erista aastaaegu ega hõlma täpseid ruumiandmeid. Ka andmekogumise põhimõtted võivad viia ekslike järeldusteni: näiteks registrid ei erista mitme tegevuskohaga koolide aadresse, kutseõppeasutuste andmetes on koos põhikooli- ja gümnaasiumihariduse baasil õppijad ning õpingute ajal õpilaskodus või üüripinnal elavate õpilaste aadressid ei kajastu rahvastikuregistris. Kutsehariduse omandajate ja üha enam ka gümnaasiumiõpilaste hulgas on tavapärane elada kooli lähedal õpilaskodus või üürikorteris, kuid kuni täisealiseks saamiseni loetakse lapse püsivaks elukohaks tema vanema(te) elukoht.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ligi pool Eesti õpilastest ei ela haridusasutusega samas asustusüksuses. See suundumus kasvab alates lasteaiast kõrgemate kooliastmeteni jõudes. Koolivalik ei sõltu ainult elukoha asukohast Eesti asustussüsteemis ja kooli olemasolust samas asustusüksuses, vaid ka perede koolieelistustest ja koolivõrgu segregeerumisest. Kui kodu-lähedases koolis õppimine võimaldab õpilastel liikuda kooli suurema tõenäosusega iseseisvalt ja aktiivseid liikumisviise kasutades, siis kooli-võrgu segregeerumine toob kaasa pikema koolitee ja väiksema võimaluse liikuda kooli kestlike liikumisviisidega. Märkimisväärne hulk koolilapsi viiakse kooli autoga, tuues põhjuseks kooli kauguse, mugavuse ja sobivuse teiste pereliikmete vajadustega. Ühistranspordil on potentsiaali toetada laste iseseisvat liikumist ning kodulähedaste koolide puhul tuleks enam julgustada aktiivse koolitee valikut, kuna need harjumused on kasulikud nii tervisele, keskkonnale kui ka kaasliiklejatele ning mõjutavad ühtlasi liikumisviise edasises täiskasvanueas.
LISA
