Haridusinstitutsioonid saavad sillata lõhet kliimateadlikkuse ja -hoidlikkuse vahel

SISSEJUHATUS

Ehkki üle maailma on ohud inimelule ja -varale kliimamuutuste tõttu suurenenud ning see on teinud inimesi üha kliimateadlikumaks, ei ole inimkond kliimaprobleeme kontrolli alla saanud. Kasvuhoonegaaside heide ja energiatarbimine kasvavad jätkuvalt. Võimalike põhjuste hulgast võiks esile tõsta vastuolu teadlikkuse ja käitu- mise vahel, takistused, mis ei lase teadlikel üksikisikutel muutuste elluviijateks saada, ning institutsionaalsete keskkondade inertsuse.

Kliimahoidlikkust on nende protsesside mõistmiseks mõtet eristada loodushoidlikkusest, kuivõrd lisaks individuaalsetele eelistusele, looduse- armastusele või kokkuhoidlikule käitumisele tuleb siin arvestada teadmiste kujunemise keskkonda, laiemat konteksti, sealhulgas meediaruumi, millesse need teemad paigutuvad, ja vastuolusid, mida need aktiveerivad. Nii on loodus- hoidlikkusel Eestis suurel määral positiivne maine, kus segunevad uhkus Eesti „puhta looduse“ üle, keskkonnaaktivismi roll 1980ndate lõpu vabadusvõitluses ning looduskeskkond kui suhteliselt vähe vastuoluline nähtus. Loodus- keskkonna häving või degradeerumine on mingi piirini ka tunnetuslikult hõlpsasti tajutav.

Kliimateema kohta sama öelda ei saa. Suhteliselt hiljuti ja justkui „väljast“ saabunud probleem on kehvasti hoomatav Eesti geograafilise asukoha tõttu. Kliimamuutus pole meil veel piisavalt tajutav. Probleemina on see küll teoreetiliselt ilmne teadusandmetest, ent puudutab praktikas mitmeid valukohti Eesti ühiskonnas, vaidlustades tänase, suhteliselt hiljuti kätte võidetud heaolu- ja tarbimisühiskonna alustalasid. Nii ongi Eesti Euroopa Investeerimispanga andmetel1 võrreldes teiste Euroopa riikidega üks kõige kliimaskeptilisemaid ühiskondi. Kliimamuutusest on kujunenud vaidluste ja vandenõuteooriate areen ning paljude jaoks pseudoteema, mis on kohati lausa vastuolus keskkonnahoidlikkuse eesmärkidega. Rohepööre ehk kliimamuutuste ennetamise ja leevendamise riiklik poliitika, mis puudutab konkreetseid eluvaldkondi, institutsioone ja piirkondi, on muutunud kahtluste ja usaldamatuse allikaks ning selle ülalt-alla-olemus mõjub survestavalt.2

Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringus (EKTU 2024)3 väljajoonistuvate loodus- ja kliimahoidlikkusega seotud faktorite detailsem analüüs4 osutab, et erinevatest sotsiaalmajanduslikest näitajatest on loodushoidlikkusega^a tugev seos vaid haridusel. Kliimahoidlikkusega^b on tugev seos aga nii haridusel, sotsiaalsel staatusel kui ka sissetulekul. Andmed osutavad ka, et kliimahoidlikkus paikneb erinevate arusaamade ja hoiakutega ühiskonnagruppide maastikul ebaühtla- semalt kui loodushoidlikkus.

Kliimahoidlikkuse üheks komponendiks võiks pidada teaduslike teadmiste väärtustamist – kui teaduse usaldusväärsus on inimese jaoks olematu või vähenenud, on tõenäolisem, et kliimamuutust nähakse usuküsimusena, mitte faktina. Suhtumine teadusesse seostub haridusega. Alljärgnevas vaatleme, kas kõrgema haridusega inimestel, kellel on teadmised ja usaldus kliimateaduse vastu ning kes ise ütlevad, et käituvad kliimat säästvalt, väljendub see ka nende tarbimiskäitumises – näiteks energiasäästus, autokasutuse vähenemises, ostude piiramises ja kliimasäästlikumas toitumises. Niisiis vaatleme järgnevalt individuaalse haridustaseme mõju kliimateadlikkusele ja -hoidlikkusele, aga ka haridust kui institutsionaalset^c keskkonda, selle kliimajalajälge ja -hoidlikkust, samuti selle suutlikkust toetada inimesi teadmis- tekohaselt käituma.

KÕRGHARITUTE KLIIMATEADLIKKUS EI KÄI KÄSIKÄES KLIIMAHOIDLIKKUSEGA

Viimaste aastakümnete ja eri ühiskondade lõikes osutavad andmed, et kõrgem haridustase tähendab suuremat kliimateadlikkust. Näiteks andsid Euroopa Investeerimispanga uuringus5 kõrgharidusega vastajad enim õigeid vastuseid kliimamuutuste olemuse ja põhjuste kohta. EKTU 20246 järgi on teadlikkus ja haridus tugevas seoses ka eneseraporteeritud hinnanguga oma käitumisele, mis peegeldab nii hoiakuid kui ka konteksti, milles oma käitumist hinnatakse. Samas puudub aga haridusel seos ressursisäästlikkuse valmidusega7 – ehkki kõrgharitud raporteerivad, et nende käitumine on loodus- ja kliimahoidlik, ei peegeldu see nende suuremas valmisolekus säästlikumaks tarbimiseks^d. Keskkonnateemaga mitteseotud muud uuringud osutavad samuti, et kõrgharitutel on kalduvus rohkem tarbida. 2020. aastal kulutasid kõrgeima haridusega perepeade pered rõivastele ja jalanõudele 1,5 korda enam kui madala haridusega perepeade pered, transpordile veidi üle 2 korra enam, vabale ajale veidi alla 2 korra enam ja reisi- pakettidele üle 2,5 korra enam.8 Andmed ei peegelda paraku ostetu tootmisega tekkinud jalajälge ega seda, kas asju on kokkuvõttes vähem, ent need on kallimad.

Energiavajadust erineva haridustasemega elanike kasutada oleva köetava pinna põhjal hinnates selgub, et üle 60 m² on sellist pinda 65% kõrgharitud vastajatel, 54% keskeri- või kutseharitutel ja 41% kesk- ja madalama haridusega vastajatel.9^,e Selgemad erinevused on siin seotud just hariduse, mitte sissetulekuga. Sama uurimus osutab ka, et väga palju või palju suudaks oma energiatarbimist vähendada 12% kõige madalama haridusega tarbijatest ja 7% kõrgharitutest. Üldse mitte või vähe suudaks kokku hoida 42% madalamalt harituid ja 48% kõrgharituid.10 Need arvud osutavad, et kõrgharitute seas on mõnevõrra enam neid, kes peavad end juba piisavalt säästlikuks või ei arva, et nad saaks sotsiaalsete ja/ või tehniliste ootuste tõttu oma eluolule rohkem kärpeid teha. Energia säästmise nimel tegutsemine avaldub ka elukoha soojustamises. Niitav11 osutab Eurobaromeetri andmetele tuginedes, et põhiharidusega elanikud soojustavad oma kodu energiakulu vähendamiseks pisut rohkem kui kõrgemalt haritud (40%, teistel haridus- gruppidel 34–37%) ning paigaldavad oluliselt rohkem päikesepaneele (16%, teistel 3–4%). Nagu Niitav12 märgib, võivad need valikud olla seotud elukohaga väljaspool suuremaid linnu.

Transpordiameti liikuvusuuring13 osutab, et kõrgharitutel on suurema tõenäosusega auto kui ülejäänud haridusgruppide esindajatel. 52% neist liigub autoga neljal või enamal päeval nädalast. Vaid 15% ei liigu üldse autoga. Põhiharidusega liiklejate vastavad näitajad on 46% ja 20%. Kõrgharitutest on sõitu alustades üksi autos 54%, keskharidusega vastajatest 43%. Ühistranspordiga sõidab neli ja enam korda nädalas 13% kõrgharitutest ja 21% põhiharidusega vastajatest. Teisisõnu võivad kõrgharitud küll tunnetada ja raporteerida, et nad eelistavad autosõidule säästlikumaid liikumisviise, tegelik pilt osutab siiski, et see demograafiline grupp istub autos enam ja sagedamini üksinda kui teised haridusgrupid ning kasutab kliimahoidlikke liikumisviise vähem.

Keskkonnateadlike valikute testiks on ka lihatoodete tarbimine. Siingi on haritumad pered pisut suuremad tarbijad ja nende seas on liha tarbimine aastatel 2010–2020 kasvanud kiiremini kui põhiharidusega vastajatel.14 Lihasöömise kohta leiab täiendust Tervise Arengu Instituudi positiivsete muutuste mõõtmisest.15 Need andmed osutavad, et kõrgharitud olid viimase 12 kuu jooksul vähendanud loomsete rasvade osakaalu kõige vähem (22% kõrg-, 25% põhi- ja 28% keskharitutest). Lisaks eelnevale näitab EKTU16, et kõrgharitud erinevad teistest haridusgruppidest vähesema valmiduse poolest tarbida taaskasutatut ja vähendada reisimist. Mõlemad komponendid osutavad ilmselt elustiilile, millest loobumine kõrgharitute jaoks võimalik või oluline ei tundu.

Kõrgema hariduse, kliimateadlikkuse ja -murega elanikkonna tegelik tarbimiskäitumine ei kinnita niisiis eneseraporteeritud käitumist. Põhjuste selgitamisel alustame asjaolust, et haridustasemel on sotsiaalmajanduslikud põhjused ja tagajärjed. Eestis on haridustase selgelt seotud sissetulekuga: kõrgharitud kuuluvad tõenäolisemalt kõrgematesse tuludetsiilidesse. Tegelik tarbimine ning taaskasutuse ja reisimisega seotud eelistused osutavad, et suurem sissetulek pigem suurendab tõenäosust tarbida. Kõige kliimasõbralikum valik – mitte tarbida – tekib pigem siis, kui selleks puudub sissetulek. Kõrgharitute tegelikku tarbimiskäitumist mõjutab lisaks sissetulekule kõrgem ühiskondlik positsioon, mis tekitab inimestes kalduvuse rohkem tarbida – oma ühiskondliku positsiooni näitamiseks, hoidmiseks, kinnitamiseks17, sellega seotud rollide täitmiseks, aga ka otseselt raha ülejäägi tõttu. Kõrgema haridusega kaasnev suhteliselt suurem sissetulek võimaldab tarbijal valida,18 sealhulgas tehes sümboolselt rohelisi valikuid (nt joogikõrte vältimine), mis sobitub kaasaegse haritud ja teadliku sotsiaalse grupi eelistustega. Samas lennureiside vältimine või taaskasutatu tarbimine, kodus kütte mahakeeramine ja tegelik igapäevane ühistranspordi kasutus võivad pelutada kas riski tõttu teenida „oluliste teiste“ silmis ära äärmuslase silt, põlastus või kahtlus, või tunduda tööalaselt keeruline või võimatu.

Kuni suurem sissetulek viib materiaalsele eneseväljendusele ja kõrgematesse sissetulekugruppidesse kuulumine tähendab lisaks võimalusele ka soovi ja sotsiaalselt juhitud vajadust rohkem tarbida, ei piisa paljudele suuremast teadlikkusest, et enda tarbimismõju vähendada. Kõrgema haridusega omandatav suurem kliimateadlikkus ei kaitse paljusid kõrgharituid kliimakahjulike tarbimisvalikute eest.

Samas osutab EKTU19, et kõrgharitud on teistest enam valmis arutama keskkonnateemadel perega ning on juhtinud teiste tähelepanu keskkonnahoiu olulisusele. See osutab potentsiaalile, mis kõrgharitud elanikkonnal võiks olla muutuste juhtijana. Ent sõnadelt tegudele jõudmine võib olla eriti keeruline keskkonnas, kus kliimateadlik käitumine võib mõjutada inimese prestiiži ja sotsiaalset staatust. Kuni sotsiaalne keskkond ei toeta üksikisikut kliimahoidlikes valikutes, kogetakse elustiili materiaalse poole otsustavat muutmist järsu mugavustsoonist väljumise ja ohuna enda sotsiaalsele positsioonile keskkonnas, kus teised selliseid valikuid ei tee.

KÕRGHARITUTE KLIIMAHOIDLIKKUST PEEGELDAB JA SUUNAB INSTITUTSIOONIDES VALITSEV KESKKOND

Sotsiaalsete ootuste üks suunaja ja raamistaja on ka institutsionaalne keskkond (töökohad, koolid ning muud asutused ja organisatsioonid), mis võib toetada inimesi väärtuste ja käitumise muutja rolli võtmisel. Ka kolmel-neljal aastal kõrgkoolis on formatiivne roll teadusliku maailmapildi ning sellega koos kliimateadlikkuse kujundajana. Nagu teadlikkust käsitlevad uuringud osutavad, on ses osas olukord suhteliselt hea. Institutsionaalsed keskkonnad võivad olla samas ka omamoodi tuleviku praktikabaasid, etteloovad harjutus- keskkonnad: nendes loodud tingimused kliimateadlikuks igapäevaeluks ja -tegevuseks võiks täiendada kliimateadlikkust vastava eluviisi praktiseerimisega ja kliimateadliku käitumise muutmisega igapäevaseks normaalsuseks.

Kõrgharidusinstitutsioonide kliimahoidlikkust ja suutlikkust ühiskondlike eeskujudena peegeldab osalt asutuste kliimajalajälg. 2024. aasta lõpuks olid oma kasvuhoonegaaside heite hindamise teinud ära Tartu Ülikool (TÜ), Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ), Tallinna Ülikool (TLÜ), Eesti Maaülikool (EMÜ) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA).20 Kõige suurema osakaalu heitest moodustab ülikoolide teadus- ja õppetaristu elektri- ja kütteenergia, transport (liikmeskonna liikuvus, lähetused, teenuste ja kaupadega seotud vedu) ning teenuste-kaupade tarbimine. Kui võrrelda ülikoole omavahel, selgub, et mida vähem on ülikooli hoonetes eksperimentaalset teadust ja õppetööd, seda väiksemad on heitmed: 2022. aastal oli kasvuhoonegaaside heide ühe ülikooli liikme^f kohta suurim TTÜ-l (2,6 t CO₂ ekv), järgnesid TÜ ja EMÜ, EKA ja TLÜ (0,8 t CO₂ ekv). Viimases on palju üliõpilasi ühe töötaja kohta ning eksperimentaalse teaduse ja õppe osakaal kõige väiksem.21

TÜ liikuvusuuring22 kirjeldab töökohale liikumise kliimahoidlikkust ja osutab, et 67% küsitlusele vastanud tudengitest ja 52% töötajatest kasutab elukoha ja õppehoonete vaheliseks liikumiseks valdavalt kestlikke liikumisviise (kõnnib jalgsi, sõidab ratta või ühistranspordiga). 14% tudengitest ja 31% töötajatest on sagedased autokasutajad. Ülikoolihoonete asukoht, liikumistaristu ja kohalejõudmiseks leiduvad võimalused mõjutavad liikumisviisi valikut, näiteks on eriti palju autokasutajaid TÜ Maarjamõisa õppehoonete töötajate hulgas. Kestliku liikuvuse suunas on veel pikk tee, sest ülikooli kasutatavatel kinnistutel oli 2023. aasta seisuga parkimiskohti autodele ligi 1,5 korda enam kui jalgratastele. Autode parkimiskohtade vähendamine ülikoolihoonete juures on aga väga ebapopulaarne meede: seda toetab töötajate hulgast 51% ratturitest, ligi 30% jalakäijatest ja ühistranspordi kasutajatest ning 11% autokasutajatest. Torkab ka silma, et parkimise mugavus vähendab töötajate ja ka osade üliõpilaste hulgas motivatsiooni autota tööle liikuda.

Kõrgkoolide roll peaks olema ette valmistada süsteemsete muutuste ja ühiskonna parandamiseks vajalike ümberkujundustega toime tulevaid spetsialiste ja juhte, kes mõistaks oma käitumise mõju ja vastutust,23 ent kliimateadlikum kõrgharidusmaastik on ka õppetöö mõttes alles üsna varases staadiumis. Õppekavadesse jõudsid roheoskused alles 2023. aastal Haridus- ja Teadusministeeriumi algatatud programmiga „Roheoskused ettevõtete rohepöörde toetamiseks“, mis toetab Euroopa rohelise kokkuleppe elluviimist. Selles on defineeritud nii valdkondlikud kui ka üldoskused, ent loodud konsortsiumid/valdkonnad ei kata märkimisväärset osa ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides õpetatavaid erialasid. Näiteks puuduvad väga suurte õppijate arvuga valdkonnad, nagu tervis ja heaolu, IKT, teenindus, aga ka haridus – nende erialade lõpetajate teadmised jäävad vaid üldiste roheoskuste tasemele. Eriti hariduse valdkonnas on see kahetsusväärne, arvestades koolihariduse suurt mõju inimeste tulevikukäitumisele; probleem on ka erakordselt suure mõjuga IKT-valdkonna vähene teadlikkus.

Niisiis ei täida kõrgharidus veel rolli, mis sel võiks olla teadmiste levitamisel. Veel olulisem on aga, et kõrgharidusinstitutsioonidest ei ole kujunenud keskkonnad,24 mis igapäevastes valikutes seaks olulisele kohale keskkonna ja kliimaga seotut või muudaks enesestmõistetavaks sellised kliimahoidlikud valikud nagu rohelise transpordi kasutamine tööl käies või tööreisidel. Teisisõnu muutuvad rohepingutused tõsiseltvõetavaks, kui need jõuavad sõnadest igapäevategevusse. Kõrgkoolidel on võtmetähtsus praktikabaasina, kus harjutada igapäevast kliimahoidlikku käitumist ning kujundada piisavusepõhiseid hoiakuid ehk tarbimist loodusega kooskõlalistes piirides, samuti oskusi võtta liidriroll, mis tugineks materialistlike ja hedooniliste asemel eudaimoonilistele, kliimat tähtsustavatele väärtustele.25 Eesti kõrgkoolides sellise õppega esialgu praktiliselt ei tegelda26 või tegeldakse üksikutel kursustel või loengutes. Ometi on just kõrghariduses muutuva kliima väljakutsetega kohanemiseks vajalike oskuste, hoiakute ja väärtuste arendamine oluline kogu ühiskonnale.

Nagu inimesed ei toimi ainuüksi teadlike või teotahteliste indiviididena, vaid on mõjutatud sotsiaalsest keskkonnast,27 paigutuvad haridusasutusedki laiemasse institutsionaalsesse konteksti, mis otsustavad rahastuse üle ja kujundavad suuniseid või suhtumisi. Kui ülikoolide puhul see kontekst nii otseselt silma ei torka, siis koolide puhul võimaldab pilk kohalikele omavalitsustele esile tõsta selle pinnase olulisust. Kõigist õppeasutustest on Rohelise Kooli programmiga liitunud viiendik (neist paljud väiksemad koolid); 80%-l kooli- ja lasteaiahoonetest on kehtiv energiamärgis, pooltel neist C-klassi oma või kõrgem. Eriti madala energiamärgiste hulgaga paistavad silma rakenduskõrgkoolid. Pole valda ega linna, kus kõigil õppehoonetel oleksid energiamärgised. Koolid kui kohalike omavalitsuste hallatavad asutused sõltuvad omavalitsuste kliimaeesmärkidest – vaid üksikutes eesrindlikes valdades on see teema oluline (vt ka lisa, joonis 6.3.1).

Ilmne on seos sissetulekuga: suuremad ja rikkamad omavalitsused tegelevad teemaga palju mitmekesisemalt. Ka siin on erandid: sõltumata valla suurusest on Ida-Viru omavalitsused keskkonnateenuste vallas mahajääjad hoolimata piirkonna tõsistest keskkonnaprobleemidest. Asi pole rahapuuduses, sest kõik maakonna omavalitsused tulevad enamasti hästi toime, ometi pole kõigis kohalikes omavalitsustes keskkonnaspetsialiste ega pakuta keskkonnateenuseid. Nendesse valdadesse ei ole teema justkui jõudnud või siis on jõudlus vähene ega suudeta kaadripuuduses sellise pealtnäha „luksusteemaga“ tegelda.

Üksikisikute tasandil mõjutab teadlikkust haridus, mis samas juhib ka suuremat sissetulekut ja selle kaudu suuremat tarbimist ehk vähem kliimahoidlikku käitumist. Seto- ja Võrumaa (vt inspireeriv näide) aga osutavad, et institutsioonide tasandil pole sissetulekul tingimata kliima- ja loodushoidlikumaid praktikaid pärssivat mõju. Samas võib institutsionaalsel teadlikkusel olla olulisem roll kui üksikisikute puhul kliimahoidlike praktikateni jõudmises. Erinevalt üksikisikuist ei suuna institutsioone sotsiaalne surve, vaid pigem laiem struktuurne kontekst, mille kehtestab kliimateemasid teadvustav riik ja poliitiline keskkond.28

INSTITUTSIOONIDEL ON VASTASTIKUNE MÕJU KLIIMAHOIDLIKE TÕLGENDUS- JA VÕIMENDUSKOGUKONDADEGA

Et haridusasutused saaksid toimida käitumist muutval viisil, peaks kliimamuutusealast teaduslikku teadmist mõistvatest inimestest kujunema mõistmiskogukonnad, mis jagavad teadmist kliimamuutusest ja sellest tulenevate isiklike ja ühiskondlike muutuste vajadusest. Siinkohal soovime rõhutada kliimateema teadusliku mõistmise ümber kujunevat kogukonda. Sellel pinnal võiksid areneda ka n-ö võimenduskogukonnad^g, mille liikmed suudavad piisavusel põhinevat eluviisi eeskuju kaudu levitada ning selle põhjendatuse üle ühiskonnas laiemalt arutleda.

Ühe huviväärse näitena sellisest potentsiaalsest kogukonnast vaatleme siinkohal kahe ülikooli koostöös kliimateadlikkuse praktikasse rakendamisega tegelevat mikrokraadiprogrammi, mille on aastatel 2023–2025 läbinud 94 inimest. Programmi sihtgrupiks on Eesti eri sektorite organisatsioonide tipp- ja keskastme juhid, aga ka teised huvilised. Programmis on osalejaid väikefirmade omanikest riigi- ja omavalitsuse esindajateni, finantssektorist tööstusettevõteteni. Hinnang enese keskkonnahoidlikele tegevustele sarnaneb üldjoontes EKTU uuringu kõrgharitud vastajate tulemustele, ent kõikide osalejate hinnang (n = 94) osutab veidi suuremale eneseraporteeritud keskkonnahoidlikule käitumisele (vt ka lisa, tabel 6.3.1). Kõige sagedamini mainitud kliimahoidlike tegevuste eesotsas on muu hulgas pika kasutuseaga toodete eelistamine ning elektri ja kütte säästmine. Reisimise vähendamiseni ei ole jõutud, mis peegeldab küllap sissetulekut ja võimalusi, ent ka eelkäsitletud lähtumist pigem sotsiaalse positsiooniga kaasnevatest ootustest elustiilile kui kliimateadlikkusest või soovist olla teistele eeskujuks. Samas on programmi läbinute valmisolek juhtida teiste tähelepanu keskkonnahoiu vajadusele silmatorkavalt suurem, 65%. Võrdluseks: EKTUs uuritud kõrgharitutest teevad seda vaid 39%. See osutab programmi läbinute potentsiaalile võimenduskogukonnana, isegi kui nad mõistmiskogukonnana osade käitumisviide rakendamiseni tingimata ei jõua.

Osalejatega kursuse käigus toimunut valgustavad ühe hiljutise kohordi (n = 31) kohta kogutud andmed. Selgus, et mitme kliimahoidliku tegevuse puhul oli tulemus enne ja pärast kraadiõppe läbimist liikunud negatiivses suunas. Ühisel arutelul koolitusel osalejatega tõdeti, et programmi läbimine oli muutnud osalejad enda käitumise suhtes kriitilisemaks, näiteks hinnati realistlikumalt reisimise vähendamist – langus 19%-lt 14%-le; end asju parandava tarbijana nägijate osakaal vähenes 65%-lt 50%-le ja enese pidamine lihasöömist vähendanuks langes 23%-lt 18%-le. Samas oli ka muutusi positiivses suunas: näiteks oli kursuse läbinute hulgas rohkem neid, kes arvasid, et loobuvad sageli autost muude transpordiviiside kasuks (39%-lt 46%-le) või juhivad teiste tähelepanu keskkonnahoiu vajalikkusele (55%-lt 68%-le). Nende osakaal, kes hindasid, et valijatena lähtuvad nad poliitikute väljendatud keskkonnaeesmärkidest, peaaegu kahekordistus ja saavutas 29%.

Mikrokraadiprogrammi kogemused näitavad ka, mida peaks tegema mõju suurendamiseks ja selleks, et kliimahoidlik käitumine muutuks üldpädevuseks. Kliimahoidlikkust ei saa institutsioonides teostada tavapärase ülalt-alla-mudeliga, kus luuakse ametikoht jätkusuutlikkuse eest vastutavale isikule või üksusele. Muutused ei pruugi jõuda institutsioonides tegutsevate inimesteni, kui otsused tehakse töötajaskonda või liikmeid kaasamata. Muutunud käitumismallid ja kliimateadlikud töökeskkonnad kujunevad tõhusamalt, kui kaasa haaratakse võimalikult palju töötajaid, mitte ei saadeta „teadlikkuseõppustele“ üksikisikuid, kes jäävad hätta, püüdes institutsiooni üksi muuta. Aruteludes selgus, et isegi kui ettevõttel on eraldi keskkonna- või kestlikkusjuht, võib ta näha oma teema tutvustamisega suurt vaeva, ent kasutegur jääb väikeseks. Keskkonna- või kliimateadlikkuse paranemine peab olema horisontaalne, läbima kõiki osakondi ning ka erinevaid juhtimistasandeid. Kaks programmis osalenud rahvusvahelist ettevõtet on edu kogenud just eri juhtimistasandite kaasamisega. Oluline on ka juhi eeskuju, mõtteviis ja eestvedamine. Young jt30 tõdevad, et käitumise muutus tekib siis, kui töötajad mõistavad, miks mingi tegevus on loodus- (või kliima)sõbralik, ning järgivad sellist käitumismustrit töö korralduse, süsteemi, kultuuri ja sellisele käitumisele osaks saava tunnustuse tõttu. Institutsionaalse keskkonna toetuseta tulevad muutused raskemalt, kui nad üldse tulevad. Sarnaste teadmistega inimesed loovad aga toetava mõistmiskogukonna, millel on suutlikkust nii kliimateadlikkust ja -hoidlikkust kui ka vajalikku muutust võimendada.

KOKKUVÕTE

Tõdemus, et haridus on seotud kliimateadlikkusega, ei ole piisav, et mõista, miks üldjoontes haritud ühiskonnad ei ole hakanud kliimateadlikumalt käituma. Ehkki pole kahtlust, et kõrgem haridus viib suurema kliimateadlikkuseni, on oluline mõista, kas teadlikkus viib ka kliimahoidlikuma käitumiseni ning mis võiks olla takistused, et ka teadaolevalt kliimateadlikumat elanikkonda ei suuna need teadmised tingimata kliimahoidlikuma käitumiseni.

Andmed osutavad, et ehkki eneseraporteeritud käitumises on kõrgharidusega vastajad kliimahoidlikumad, tarbib see grupp rohkem tooteid ning suuremates eluruumides elades tarbib ka rohkem energiat, mõnevõrra rohkem lihatooteid ning sõidab sagedamini autoga, sealhulgas üksinda. Reisimises ja toodete taaskasutuses on kõrgharitutel ka eneseraporteeritud käitumine vähem kliimahoidlik kui teistel haridusgruppidel. Teadlikkus ei vii niisiis tegeliku elustiili, harjumuste ja tarbimisotsuste mõjusa muutmiseni. Teadmiste ja käitumise vahel haigutab lõhe, sest kliimateadmised on vastamisi paremast sissetulekust, võimalustest ja materiaalsetele väärtustele rajatud sotsiaalsetest ootustest lähtuvate valikutega, mis suurendab kõrgharitud elanikkonna kliimajalajälge. Kliimamuutuse pidurdamise ja leevendamise mõttes on aga käitumine olulisem kui teadlikkus.

Ilmselt tuleb siinkohal vaadata kõrgkoolide poole, et selgust saada, kas need saaksid seda lõhet kuidagi ületada. Institutsionaalne keskkond on ühelt poolt küll ühiskondlike normide kinnistaja, ent muutuste keskel võib see võtta muutuste kiirendi, praktikabaasi ja eeskuju rolli. Sellise keskkonna potentsiaal inimeste käitumist raamistada ja suunata on praegu veel vähe käsitletud ning kõrgkoolides vähe teadvustatud. Andmed osutavad, et kõrgkoolide igapäevaelu praktilisi valikuid (transport, töökorraldus) ei juhi veel kliimahoidlikkuse põhimõtted. Ühtlasi ei käsitleta kliimamuutuste teemat enamasti terviklikult, st ei käsitleta kliimateadust ja sellega seotud sotsiaalseid tegureid koos. Kliimateema ei läbi ka õppekavasid, vaid esineb ainult osades valdkondades üksikute kursuste või loengutena.31

Ometi on kõrgkoolides kliimateadlikkuse ja -hoidlikkuse lõhega otseti tegelemine ning võimalus kliimahoidlikku käitumist praktiseerida väga oluline. Just nii saab teaduslikku maailmapilti väärtustavas keskkonnas kujuneda mõistmiskogukond, mis toetab erinevatel juhtimis- ja sekkumistasanditel tegutsema hakkavaid inimesi igapäevases kliimahoidlikkuses, aga ka suutlikkuses kliimahoidlikku mõtteviisi võimendada, s.o teisi inimesi selliseks käitumiseks julgustada nii eeskuju kui ka põhjendustega. Institutsionaalsed keskkonnad saavad luua tingimused, kus teadlikkusel on voli levida ja viia tegelike muutusteni ning kus toetatakse ja praktiseeritakse piisavusele tuginevaid sotsiaalseid eelistusi. Üksikisikutest teadlikele inimestele võivad need jääda igapäevases praktikas kättesaamatuks kas siis seetõttu, et neil puudub piisav kandvus kaaskodanike mõjutamiseks või tunduvad igapäevastes sotsiaalsetes situatsioonides olulisemad sotsiaalsete suhete muud, materialistlikud ja hedoonilised elemendid. Kliimateadlikumas institutsionaalses keskkonnas saab kujuneda kogukond, kus kliimateadmiste seos laiema sotsiaalmajandusliku ja poliitilise ühiskonnakorralduse ning võimusuhete kontekstiga muutub selgemaks. Sellises keskkonnas põimub vajadus viia kliimateadmised võimalikult paljude kaaskodanikeni arusaamaga, et kliimakahjulikku käitumist ja selle aluseid saab muuta. Just sellises keskkonnas võiks jõuda üldisest teadlikkusest käitumiseni ning üksikutest teadlikest kodanikest ja väikestest kliimahoidlikest gruppidest kogu ühiskonnani.

LISA

Viidatud allikad