Noorte õigusrikkumiste mustrid ja põhjused: kool, pere ja digikeskkond

SISSEJUHATUS

Kriminoloogias üks enim kinnitust leidnud seaduspärasid on vanuse seos kuritegevusega: õigusrikkumisi toime pannud noorte osakaal suureneb järsult varajases teismeeas, saavutab haripunkti hilises teismeeas või varastes kahekümnendates ning langeb seejärel vanuse kasvades märgatavalt. Klassikaline arusaam pidas seda vanuskõverat universaalseks nähtuseks,1 väites, et kuritegevuse vanusjaotus on üldjoontes sarnane sõltumata ajaperioodist ja kultuurikontekstist. Hilisemad uuringud on aga näidanud, et kuritegevuse tippaeg võib erineda nii kuriteoliigiti2 kui ka kultuuriti3. Enamik noorukieas seadusrikkumisi toime pannud inimesi lõpetab õigusrikkumised täiskasvanueas, kuid väike osa jätkab neid kogu elu, kujunedes kroonilisteks kurjategijateks.4 Analüüsides keskkonna mõju noorte hälbivale käitumisele, tugineme selles artiklis riski- ja kaitsetegurite lähenemisviisile.5 Riskitegurid võivad pärineda nii noore enda isiksuseomadustest kui ka perekonnast, eakaaslaste rühmast ja koolikeskkonnast. Siin artiklis keskendume kahele olulisele valdkonnale lapse elus: koolinoore perele ja koolile.

IGA VIIES EESTI NOOR ON TOIME PANNUD ÕIGUSRIKKUMISE

Artikli aluseks on Eestis 2023. aasta kevadel läbi viidud laste hälbiva käitumise uuringu (ISRD4)6 andmete analüüs. Alustuseks vaatame, kui sageli panevad õigusrikkumise toime 8.–11. klasside noored. Joonisel 7.2.1 on esitatud nende noorte osakaal, kes on uuringu kohaselt viimase 12 kuu jooksul toime pannud vähemalt ühe õigusrikkumise.

Viiendik küsitletud noortest on viimasel aastal toime pannud vähemalt ühe loetelus nimetatud teo. Kui jätta kõrvale külmrelva kaasas kandmine, siis kõige sagedamini on noored varastanud midagi poest või ostukeskusest (5%), joonistanud grafiti (5%) või saatnud sotsiaalmeedias haavavaid sõnumeid või kommentaare, mis on suunatud kellegi rassi, etnilise kuuluvuse, rahvuse, religiooni, sooidentiteedi või seksuaalse orientatsiooni vastu (6%; nn vihasõnumite saatmine). Tõsisemad õigusrikkumised, nagu sissemurdmine varguse eesmärgil, mootorratta või auto vargus ning väljapressimine, on esinenud harva – nende tegude toimepanemist on uuringus tunnistanud alla 1% vastanutest.

Vaatame nüüd lähemalt traditsioonilisi õigusrikkumisi, nagu poevargused (joonis 7.2.2a) ja narkootikumide müük või vahendus (joonis 7.2.2b). Poevargused on kõige levinumad Harju- ja Ida- Viru maakonnas (7%), samas kui nende toimepanijate osakaal on väikseim Võru maakonnas (1%) ning Lääne-Viru, Viljandi ja Rapla maakonnas (3%). Kahjuks ei võimalda andmed täielikult selgitada maakondadevahelisi erinevusi. Erinevuste taga võib olla kombinatsioon mitmest tegurist: vaba aja veetmise harjumused, noortekeskuste populaarsus ja huvihariduse kättesaadavus nii olemasolu kui ka majandusliku taskukohasuse mõttes. Kui noorel puuduvad võimalused osaleda struktureeritud tegevustes väljaspool kooli ning peamiseks ajaveetmiskohaks kujuneb ostukeskus, suureneb poevarguse toimepanemise risk.8 Noorte poolt raporteeritud narkootikumide müügis ja vahenduses osalemine on maakonniti ühtlasem, varieerudes 2% ja 4% vahel.

Andmed näitavad, et nii poevargused kui ka narkootikumidega seotud rikkumised on märkimisväärselt levinumad noorte seas, kelle pered elavad majanduslikes raskustes. Seda võib selgitada nende õigusrikkumiste instrumentaalse iseloomuga – poest varastatakse, et saada esemeid, mida seaduslikul viisil pole võimalik endale lubada, ning narkootikumide vahendamine võib olla taskuraha teenimise viis.9 Majanduslik kitsikus on seotud ka teiste õigusrikkumiste riskiteguritega: perekonna stress10 , millest tulenevad halvemad peresuhted ja nõrgem kontroll lapse tegevuste üle, piiratud võimalused huviharidusest osa võtta11 ning lapse suurem tõenäosus sattuda kiusamise ohvriks12.

Poevarguste leviku analüüs eluaastate lõikes näitab, et 14–16-aastaste seas^a varastas viimasel aastal poest umbes 6% vastanutest; see näitaja hakkab hiljem langema, ulatudes 17-aastaste gümnasistide seas 4%-ni ja täisealiste gümnasistide hulgas 2%-ni. Poevarguste puhul ei näi 16-aastaste seas rolli mängivat, kas õpitakse põhikoolis või gümnaasiumis, kuid märkimist väärib, et poenäppamisega alustatakse ilmselt nooremalt kui 14-aastaselt. Narkootikumide levik järgib teistsugust mustrit: vanuse kasvades suureneb narkootikume vahendanud noorte osakaal, mis saavutab tipu 16-aastaste põhikooliõpilaste seas. Samal ajal on 16-aastaste gümnasistide hulgas narkootikumide levitajaid vähem, mis võib viidata sellele, et narkootikumide vahendus ja müük on levinum nende noorte seas, kes gümnaasiumi ei jõua. Hilisemas teismeeas hakkab narkootikumide levitamine taas vähenema.

Poiste ja tüdrukute õigusrikkumiste taset võrreldes ilmneb huvitav trend: kõikide uuritud õigusrikkumiste puhul on poiste poolt viimasel aastal toime pandud õigusrikkumiste määr tüdrukute omast suurem. Sellest reeglist on aga üks erand: poevarguste osas tüdrukud poistest statistiliselt oluliselt ei erine, ehkki protsentuaalselt on poevarguste toimepanijaid tüdrukute seas pisut rohkem. Poevarguste puhul ei olnud olukord sama näiteks 2006. aastal, kui ISRD uuring toimus Eestis esmakordselt. Siis oli vara vastu suunatud rikkumisi toime pannud poisse tüdrukutest rohkem.13 2013. aasta ISRD3 uuringu andmete järgi ei olnud poiste ja tüdrukute erinevus juba statistiliselt oluline, kuid protsentuaalselt oli poevargusi toime pannud tüdrukute osakaal mõnevõrra väiksem.14

IGA VIIES EESTI NOOR PUUTUB KOKKU KÜBERVÄGIVALLAGA

Sotsiaalmeedias langes uuringule eelnenud aasta jooksul ohvriks 19% lastest. Kõige sagedamini kogeti ähvardusi (15%), vihasõnumeid (8%) ja nõusolekuta intiimfotode või -videote jagamist (4%) (joonis 7.2.3). Ühe enim levinud teona, mida 6% noortest uuringule eelnenud aastal toime pani, toodi välja haavavad sõnumid, mis olid suunatud kellegi rassi, etnilise kuuluvuse, rahvuse, religiooni, sooidentiteedi, seksuaalse orientatsiooni või muu sarnase omaduse vastu. Vihasõnumeid olid sotsiaalmeedia kaudu saanud 8% küsitletud noortest. Kõige suurem risk sotsiaalmeedias vihaga kokku puutuda, olgu siis ohvri või toimepanijana, on põhikooliõpilastel. Sugu mängib samuti rolli: poisid satuvad enamasti toimepanijate, tüdrukud aga ohvrite poolele. Venekeelsetel noortel on oht ohvriks langeda suurem; pere majanduslik olukord mõjutab küll ohvriks langemist, kuid mitte rikkumise toimepanemist.

Kõige sagedamini said noored haavavaid sõnumeid oma välimuse kohta (44% neist, kes üldse haavavaid sõnumeid said), järgnesid kommentaarid seksuaalse orientatsiooni (13%) ja pere majandusliku olukorra (9%) kohta. 3% noortest tunnistas, et on jaganud sotsiaalmeedias kellegi intiimset fotot ilma selle inimese nõusolekuta, samas kui 4% noortest oli ise sellise teo ohvriks langenud. Fotode-videote jagamise juhtudest oli 12% puhul tegemist praeguse või endise poiss- või tüdruksõbraga. Valdavalt (89%) levisid intiimsed kujutised kinnistes rühmavestlustes. Politseini jõudis vaid 4% neist juhtumitest. Intiimpilte jagasid sagedamini põhikooliõpilased, enamasti eesti peredest pärit poisid, kelle pere majanduslik seis on pigem nõrk. Tüüpiline ohver on põhikoolis õppiv eestikeelne tüdruk, kelle pere jõukus seejuures ei ole määrav. Politseini jõuab ainult murdosa veebis toimuvatest õigusrikkumistest: 4% ähvarduste, 5% intiimsete fotode jagamise ning 3% vihasõnumite juhtumitest teavitasid noored või nende vanemad politseid.

KUI TUGEVAD JA KVALITEETSED ON NOORTE SIDEMED OMA KOOLIGA?

Koolikeskkond ja lapse suhted kooliga mängivad olulist rolli lapse arengus ja tema käitumises. Sotsiaalsete sidemete teooria järgi vähendab tugev kooliside oluliselt riskikäitumise tõenäosust. Uuringutes on kinnitust leidnud seos korratu koolikeskkonna ja riskikäitumise/haavatavuse vahel.

Noorte hälbiv käitumine takistab õppeprotsessi ning ebaedu koolis on tuntud õigusrikkumiste riskitegur.17 Hälbiva käitumisega lapsed ebaõnnestuvad koolis vähese akadeemilise edukuse, väljalangemise ja madala sotsiaalse staatuse tõttu. Kuigi otsene põhjuslik seos õpitulemuste ja õigusrikkumiste vahel pole selge, mõjutavad kehvad õpitulemused lapse käitumist ning varajased käitumisprobleemid võivad viia kehvade õpitulemusteni. Maguin ja Loeber18 rõhutavad seost akadeemilise edu ja hälbiva käitumise vahel: parem õppeedukus vähendab õigusrikkumisi, samas kui kehvad tulemused suurendavad neid. Akadeemiline ebaedu ja õigusrikkumised võivad teineteist nõiaringis võimendada.

Kool ei edasta ainult teadmisi, vaid ka sotsialiseerib, aidates noortel omandada ühiskonna väärtused, normid ja käitumismustrid.19 Koolid distsiplineerivad, toetades käitumisnorme, mis aitavad vältida hälbivat käitumist. Koolid toimivad ka sotsiaalse kontrolli vahendina, vähendades kuritegevuse ja antisotsiaalse käitumise riske20 nii formaalse kui ka mitteformaalse kontrolli kaudu. Mitteformaalne kontroll hõlmab sidemeid õpetajate, treenerite ja eakaaslastega, formaalne kontroll aga koolis toimivate distsipliinireeglite olemasolu, selgust ja nende jälgimist, sealhulgas rikkumiste märkamist ja nendele reageerimist.

Kui kool institutsioonina on nõrk, ei toeta see õiguskuulekate sidemete loomist.

Kuritegeliku käitumise riskitegurid toimivad kumulatiivselt – mida rohkem riskitegureid noorel esineb, seda suurem on tõenäosus antisotsiaalseks või kuritegelikuks arenguks. Uuringud on näidanud, et sageli on riskitegurite koguarv olulisem kui nende konkreetne sisu. Eri tasanditel ja valdkondades (nt perekond, kool, eakaaslased) esinevad riskitegurid suurendavad antisotsiaalse käitumise tõenäosust, kuid kui need riskid kombineeruvad, muutub mõju märksa tugevamaks. Kumulatiivne mõju avaldub ka kaitsetegurite puhul – mida rohkem kaitsetegureid noorel esineb, seda väiksem on tõenäosus antisotsiaalseks käitumiseks. Uuringud näitavad, et kaitsetegurite koondmõju võib olla isegi olulisem kui ükski konkreetne kaitsefaktor eraldi.21 On leitud, et kooli toetav juhtimine, pühendunud ja koostööd tegev personal, ühtne käitumise juhtimine ja tõhus õppetöö võivad aidata vähendada noorte õigusrikkumiste riski.22

ISRD4 uuringus küsiti laste käest, kas neile meeldib koolis käia, kas koolis on huvitavad tunnid ning kas laps tunneks koolist puudust, kui peaks ära kolima (joonis 7.2.4). Umbes iga kolmas noor leiab, et tunnid koolis ei ole huvitavad, ja iga neljas leiab, et tunnid on huvitavad. Üle kolmandiku lastest leiab, et neile meeldib koolis käia ja sama palju on vastupidisel arvamusel. ISRD4 uuring näitab, et peaaegu pooled lastest tunneksid koolivahetusel oma praegusest koolist puudust. See rõhutab, kui oluline on koolis kujunev sotsiaalne side – läbi sõprussidemete ja toetavate suhete kasvab õppurite huvi kooli vastu ning paraneb nende heaolu. Samas tuleb pöörata eraldi tähelepanu neile koolidele, kus selline ühtne sotsiaalne pind pole veel loodud.

Gümnaasiumiõpilased tunnevad kooliga oluliselt tugevamat sidet kui põhikooliealised. Siin mängib rolli nii laste vanus kui ka erinev õppetöö korraldus, samuti asjaolu, et gümnaasiumis õppivad lapsed on rohkem orienteeritud haridustee jätkamisele. Nõrka sidet kooliga kogevad peamiselt põhikooli õpilased, eriti vene keelt kõnelevate ja majanduslikes raskustes perede lapsed. Samas tunnevad eesti keelt rääkivate ning hea majandusliku toega perede noored kooliga märksa tugevamat ühtekuuluvust. Kui kool institutsioonina ei tugevda õiguskuulekust, saab rääkida kooli sotsiaalsest korratusest. See tähendab nõrku sotsiaalseid sidemeid õpilaste, õpetajate ja kooli juhtkonna vahel, reeglite ebapiisavat jõustamist ja vähest toetust õpilastele. Struktuuri ja toetuse puudumine võib nõrgestada kooli sotsiaalset kontrolli ja soodustada hälbivat käitumist.23

Uuringutes on märgatud seost kooli korratuse ning õpilaste ja personali suure voolavuse, ebajärjekindlate distsipliinipoliitikate, ebapiisavate ressursside ja nõrga juhtimise vahel.26

Kooli füüsilise keskkonna iseloomustamiseks ISRD4 uuringu raames uuriti noorte käest, kas on nähtavaid korratuse märke: paljud asjad koolis on katkised ja lõhutud. Samuti uuriti, mil määral on koolis, kus nad käivad, levinud õigusrikkumised, nagu vargused, kaklused, narkootikumide tarvitamine (joonis 7.2.5). 10% noortest nõustus, et nende koolis on paljud asjad katkised, 10% arvas, et koolis kakeldakse palju, 12% nõustus, et koolis on levinud vargused ja 17% arvates on koolis levinud narkootikumide tarvitamine. Gümnaasiumis õppivad noored tunnevad põhikooliõpilastest peaaegu viis korda sagedamini, et nende koolis on tugev kord. Vene keelt kõnelevates peredes kasvanud õpilased tajuvad nende koolis valitsevat koolikorda tugevamalt võrreldes eesti keelt kõnelevate õpilastega.

Uuring näitas selgelt, kui oluline on noorte jaoks koolikeskkonna kvaliteet ja kooliga seotud suhted. Näiteks neil noortel, kellel on tugevamad sidemed oma kooliga, on õigusrikkumiste toimepanemise tõenäosus ligi kolmandiku võrra väiksem võrreldes nendega, kelle koolisidemed on kõige nõrgemad. Korratu kool suurendab märgatavalt õigusrikkumiste riski. Kõige nõrgema korraga koolides õppivad noored panevad õigusrikkumisi toime lausa 2,7 korda sagedamini võrreldes nendega, kelle koolikeskkond on kõige paremini korraldatud. Need tulemused rõhutavad vajadust pöörata rohkem tähelepanu koolielu kvaliteedile, sest paremini korraldatud ja toetavas koolis tunnevad noored end turvaliselt ning kalduvad vähem probleemkäitumisele.

KUIDAS LAPSED END KODUS TUNNEVAD?

Uuringus paluti lastel hinnata, kuivõrd hästi nad vanematega läbi saavad ning kui tihti pakuvad vanemad neile emotsionaalset tuge ja hoolt ning kas laps tunneks end väga halvasti, kui ta valmistaks oma vanematele pettumust. Analüüsist nähtus, et poisid kogevad vanematega tugevamat sidet kui tüdrukud. Eesti keelt kõnelevates peredes on side tugevam kui vene keelt kõnelevates peredes. Ka perekonna majanduslik heaolu on oluline tegur tugeva sideme kujunemisel. Majandusraskustes peredega võrreldes on majanduslikult mugavalt elavatel peredel tugevad peresidemed neli korda ja rahaliselt toime tulevatel peredel kaks korda tõenäolisemad.

Mis puudutab perekonna koosseisu, siis kõige tugevam side vanematega kujuneb tuumikperedes, kus laps elab koos kahe vanemaga. Jagatud elukorraldusega perede lastel, kes elavad kord emaga, kord isaga, on väiksem tõenäosus tugeva sideme kujunemiseks. Ka ühe vanemaga peredes on väiksem võimalus tugevaks sidemeks. Muudes kooslustes (nt sugulased, vanavanemad) on võimalus tugeva sideme kujunemiseks peaaegu viis korda väiksem kui kahe vanemaga elavatel lastel.

Olulist rolli lapse käitumise kujundamisel mängib vanemapoolne kontroll. Hirschi ja Gottfredsoni27 arvates mängib vanemapoolne käitumise kontroll olulist rolli lapse enesekontrolli arengus. Tugevam kontroll tähendab olukorda, kus vanemad tunnevad hästi lapse tegemisi, jälgivad tema ajakasutust ning seavad kindlaid piire ja reegleid. Uuringus küsiti, mil määral lapsevanem või muu täiskasvanu kodus teab, kus laps on, mida ta teeb ja kellega ta koos on, kui ta välja läheb, samuti seda, kas täiskasvanud kodus teavad, mida laps internetis teeb.

Tüdrukud kogevad märgatavalt tugevamat vanemlikku kontrolli kui poisid. Poiste puhul on tõenäosus kogeda tugevat kontrolli poole väiksem. Eesti keelt kõnelevates peredes kasvavad lapsed kogevad tugevamat vanemlikku kontrolli. Venekeelsete perede lapsed kogevad vähem tugevat kontrolli. See võib osaliselt tuleneda kultuurilistest erinevustest kasvatusstiilis või peres kehtestatud reeglite ja kontrolli tasemes. Majanduslikult paremini toimetulevates peredes on vanemlik kontroll tugevam. Võrreldes majanduslikult raskustes olevate peredega on praeguse sissetulekuga mugavalt elavatel peredel peaaegu kaks korda ja hakkama saavatel umbes poolteist korda suurem tõenäosus lapse tegevusi lähemalt jälgida. Kui vaadata perekonna struktuuri, siis uuringu järgi on kõige tugevam kontroll tuumikperedel, kus laps elab koos kahe vanemaga. Jagatud elukorralduse (kord ema, kord isa juures) puhul on tugeva kontrolli šanss umbes poole võrra väiksem. Samuti on nõrgema kontrolli tõenäosus ühe vanemaga või muu perekondliku korraldusega, näiteks sugulastega või asenduskodus elavate laste puhul.

Laste käitumist ja heaolu võivad mõjutada ka keerulised suhted perekonnas ehk olukord, kus laps kogeb peres psühholoogilist ja füüsilist vägivalda kas pealtnägijana või vägivalla ohvrina, ning olukorras, kus vanematel esinevad sõltuvusprobleemid. Tabelis 7.2.1 on välja toodud perekondlike probleemidega kokku puutunud laste osakaal sotsiaal-demograafilises lõikes.

Vanemate katsed kontrollida või suunata lapse käitumist võivad mõnikord piire ületada ning lapse kasvatuseks võetakse ette füüsilised karistused. Füüsiliste karistuste all mõeldakse uuringus olukorda, kus vanem lööb või tõukab last, isegi kui ta teeb seda karistusena mõne pahateo eest. Füüsilisi karistusi koges uuringule eelneval aastal 6% lastest. Analüüsi tulemused näitavad, et kõige suuremas ohus kogeda vanemate poolt füüsilist karistamist on laps, kelle puhul kattuvad järgmised tunnused: põhikooliealine, tüdruk, venekeelsest perest, elab majanduslikes raskustes peres. Uuringu andmetest tulenevalt oli gümnaasiumiõpilastel vanemapoolse füüsilise karistuse kogemise tõenäosus peaaegu poole väiksem võrreldes põhikooliealiste lastega. Poiste puhul on ohvriks langemise šansid poole võrra väiksemad võrreldes tüdrukutega ning venekeelsetes peredes kasvavatel noortel on pea kaks korda suurem risk võrreldes eesti keelt kõnelevas peres kasvava lapsega. Füüsiliste karistuste ohvriks langemise tõenäosus on kõige suurem lastel, kelle pere kogeb majanduslikke raskusi. Mida jõukam on pere, seda väiksem on füüsiliste karistuste rakendamise risk. Nii on oma praeguse sissetulekuga mugavalt elavate perede lastel ligi 70% väiksem tõenäosus kogeda füüsilist karistust.

Uuringus küsiti laste käest vanemapoolse kehalise väärkohtlemise kogemist ehk olukordi, kus vanem on last tugevalt peksnud või mingi esemega löönud (sh karistusena mingi pahateo eest). Kokku oli 2% lastest kogenud vanemapoolset kehalist väärkohtlemist. Kehalise väärkohtlemise riskitegurid on samad, mis füüsilise karistuse puhul: vene keel, naissugu, noorem iga ja halb majanduslik olukord. Mõnevõrra erinev on ainult riskitegurite mõju: näiteks vene keelt kõnelevatel lastel on võrreldes eestikeelsete lastega risk eriti suur, mis on oluliselt kõrgem kui füüsiliste karistuste puhul. Märkida tuleb, et kehalise väärkohtlemise puhul on seos majandusliku olukorraga nõrgem kui füüsilise karistuse puhul, kus statistiliselt oluliseks kaitseteguriks on perekonna hea majanduslik seis.

KOKKUVÕTE

Näitasime, et arvestav osa (viiendik) 8.–11. klasside õpilastest on olnud õigusrikkumistega seotud kas toimepanijana, ohvrina või mõlemal moel. Need kogemused ei piirdu üksnes füüsilise keskkonnaga, vaid ulatuvad ka küberruumi, kus sotsiaalmeedia kaudu toimuvad konfliktid ja kahju tekitavad tegevused on üha sagedasemad. Sotsiaalmeedias toimuv satub harva täiskasvanute ja õiguskaitseasutuste vaatevälja, mistõttu jäävad paljud noorte ohvrikogemused, eriti vaimse vägivalla ja ähvarduste juhtumid, ametlikult registreerimata ja toetuseta. Õigusrikkumiste kogemust kujundavad mitmed tegurid: sotsiaalmajanduslik taust, koolikeskkond ja noorte omavahelised suhted. Eriti haavatavad on noored, kelle pered elavad majanduslikes raskustes ning kellel puudub ligipääs toetavatele ja struktureeritud vaba aja veetmise võimalustele.

Viimastel aastatel on noorte igapäevasuhtlus kolinud üha enam veebi: vaba aeg, mis varem möödus tänaval, õues või palliplatsil, toimub nüüd suuresti sotsiaalmeedias ja virtuaalsetes mänguruumides. Sellises olukorras on koolist saanud peaaegu ainus füüsiline kohtumispaik, mistõttu selle roll noorte käitumise suunamisel on senisest veelgi olulisem. Oluline on pöörata tähelepanu koolikeskkonnale kui noorte õigusrikkumiste ennetamise kesksele tegurile. Koolid, mida iseloomustab vähene kord ja nõrk side õpilastega, kujutavad endast riskikeskkonda, mis soosib hälbiva käitumise kujunemist. Seetõttu peaks õigusrikkumiste ennetus keskenduma mitte üksnes individuaalsele tasandile (mõjutusvahendite ja sotsiaalprogrammide pakkumine), vaid ka kooli kui sotsiaalse institutsiooni toetamisele. Tugevamad suhted õpetajate ja õpilaste vahel, turvaline ja stabiilne õpikeskkond ning õpilaste kaasamine koolielu otsustesse on potentsiaalsed kaitsetegurid õigusrikkumiste vastu.

Ei tohi unustada ka pere rolli noorte väärtushinnangute ja sotsiaalsete oskuste kujunemisel. Andmed viitavad sellele, et ebastabiilne pereelu, majanduslik toimetulematus ja nõrk vanemlik järelevalve võivad kaasa aidata noorte sattumisele hälbiva käitumise rajale. Seetõttu on oluline toetada peresid varakult ja süsteemselt nii sotsiaalsete kui ka psühholoogiliste teenuste kaudu. Artikli tulemused annavad tuge argumendile, et õigusrikkumiste ennetus ei saa olla pelgalt õiguskaitseasutuste ülesanne, vaid vajab laia ühiskondlikku koostööd hariduse, sotsiaaltöö ja kogukondade vahel.

Andmestik. ISRD4 (International Self-Report Delinquency Study neljas laine) on rahvusvaheline uuring, mida viiakse läbi paljudes riikides, sealhulgas Eestis. Selle eesmärk on koguda teavet noorte õigusrikkumiste, ohvrikogemuste ja suhtumise kohta seadustesse ja ühiskondlikesse normidesse. ISRD4 uuringu sihtrühm Eestis olid kõik 8.–11. klasside 13–18-aastased õpilased, kes õpivad üldhariduskoolides, v.a eri- ja sanatoorsed koolid. ISRD4 andmete kogumine toimus Eesti üldhariduskoolides 2023. aasta 5. aprillist 7. juunini. Uuringus osales 62 Eesti kooli, 383 klassi. Pärast andmete puhastamist ja ebausaldusväärsete vastuste eemaldamist jäid analüüsi 5873 õpilase andmed.

Uuringu läbiviimist rahastati Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra finantsmehhanismide 2014–2021 toel projektist „Alaealiste erikohtlemise süsteemi loomine“. Uuringu teostasid Tartu Ülikooli õigusteadus- konna karistusõiguse osakonna teadlased.

Viidatud allikad