Noorte karistamiselt õigusrikkumiste ennetamisele

SISSEJUHATUS

Kriminaalpoliitika põhialused aastani 20301 seavad eesmärgiks turvalise ja õiglase ühiskonna, mille sõltumatu, tõhusa, nutika ja ohvreid abistava kriminaaljustiitssüsteemiga puutub kokku vähe lapsi ja noori. Laste ja noorte puhul on kriminaalpoliitika põhialustes seatud eesmärk hoiduda laste ja noorte sattumisest kriminaaljustiitssüsteemi, vähendada nende õigusrikkumisi ning tagada noorte õigusrikkujate eakohane kohtlemine.

Kaasaegne lähenemine alaealistelaste õigusrikkumiste käsitlemisel soovitab trahvi määramise ja arestimise asemel lähtuda vastutuse mudelist, mille eesmärk on kasutada kasvatusmeetmeid ja õpetada lastele vastutust. Juhtumite lahendamisel tuleb soodustada mittekaristuslike mõjutusvahendite kasutamist, mille hulka kuulub näiteks kahju heastamine, osapoolte lepitamine või sotsiaalprogrammis osalemine.2

Rahvusvaheliste soovituste3 kohaselt peab laste õigusrikkumistele reageerimisel arvestama alaealise vanust, vajadusi ja õigusi. Laste erikohtlemise vajadus on tingitud nende arengulisest eripärast ja sotsiaalsest ebaküpsusest. Sotsiaalsed tegurid vajavad haridus- ja sotsiaalsüsteemi sekkumisi, ealised põhjused rikkumisi sooritada mööduvad sageli iseenesest. Rikkumise tagajärg peab lapsele saabuma võimalikult kiiresti ja olema proportsionaalne, otstarbekas ja rehabiliteerimisele suunatud. Väikse riski korral tuleb reageerida minimaalselt ning põhitähelepanu tuleb suunata keskmise ja suure riskiga õigusrikkujatele. Rikkumise eest vastutamisel ja lahenduste leidmisel peab kandev roll olema lapsel, lapsevanemal ja kogukonnal. Kui last on võimalik mõjutada pere, haridus-, sotsiaal- või muu süsteemi kaudu, tuleks hoiduda õigussüsteemi reageerimisest. Rikkumisele reageerimisel peab arvestama taastava õiguse^a põhimõtteid ning laps peab saama võimaluse oma rikkumine heastada. Laps peab olema ära kuulatud ja kaasatud rikkumisele reageerimisel ja lahenduste leidmisel. Laste puhul tuleb vabaduskaotuslikke meetmeid vältida.4

LASTE ERIKOHTLEMISE REFORMIGA PÜÜTAKSE TOETADA ÕIGUSKUULEKAT ELUTEED

Laste süütegude lahendamisel on oluline hoida ära edasist süütegude toimepanekut, aidata teo toimepanijal juhtunu tagajärgi ja selle mõjusid mõista ning toetada teda seaduskuulekal teel püsimisel. Alaealiste erikohtlemist toetavad seadusemuudatused, mille aluseks olid alaealiste erikohtlemise põhimõtted5, jõustusid 2018. aastal. Nende põhimõtete kohaselt tuleb õigusrikkumisi toime pannud laste ja noorte puhul rakendada arengust lähtuvaid ja kasvatuslikke mõjutusvahendeid, sekkumise valik tuleb teha vastavalt lapse vajadustele ja riskidele ning sealjuures sekkuda minimaalsel vajalikul määral.6 Karistusseadustikus (KarS) jõustus 2018. aastal põhimõte, et lapsele võib karistuse mõista või määrata ainult siis, kui muu mõjutusvahendiga ei ole võimalik mõjutada teda edaspidi süütegudest hoiduma (KarS § 56 lg 3). See tähendab, et enne tema karistamist tuleb menetlejal alati kaaluda mittekaristuslike mõjutusvahendite kasutamise võimalust. Sellised kaalutlused on kohased nii kriminaalmenetluse kui ka väärteomenetluse korral.^b Oluline on ka keskkond, milles süüteos süüdistatavad lapsed viibivad, mistõttu loodi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) muudatusega võimalus, et vahistamise asemel võib kohus saata alaealise kinnisesse lasteasutusse (KrMS § 131 lg 3²).

Kuriteo eest asjakohaste kohustuste määramisel võetakse arvesse toime pandud teo kvalifikatsiooni, noore suhtumist tehtusse ning, kui neid oli, siis ka tema varasemaid süütegusid ja nende iseloomu. See tähendab, et isegi kui kaks noort on toime pannud täpselt sama sisuga süüteo, ei pruugi neile määratud kohustused või mõjutusvahendid olla samasugused. Analüüsid7 näitavad, et rahatrahve määratakse reformieelse ajaga võrreldes tunduvalt vähem ning varasemast enam kasutatakse mõjutusvahendina hoiatust, sotsiaalprogrammi suunamist, mõjutustrahvi või mõnd muud kohustust.

Eestis algab kriminaalvastutuse iga 14-aastaselt. Sellest noorem inimene on oma ea tõttu automaatselt süüvõimetu, mis tähendab, et karistusõiguslikult teda vastutusele ei võeta, st teda ei karistata. Siiski uuritakse ka alla 14-aastase tegusid juhtumi väljaselgitamiseks.

Lastekaitseseaduse (LasteKS) järgi on laps, kelle käitumine ohustab teda ennast või teiste isikute heaolu, abivajav laps (LasteKS § 26). Sellistel puhkudel kaasatakse lastekaitse ning selgitatakse välja, mis lapse käitumise põhjustas ja kuidas last toetada. Keerulistel juhtudel, kus lapse käitumine seab ohtu tema enda elu, tervise või arengu või teiste isikute elu või tervise ning seda ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega, paigutatakse laps sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) alusel kohaliku omavalitsuse taotlusel kohtu otsusega kinnisesse lasteasutusse (SHS § 130² ). Politsei, prokuratuuri ja kriminaalhoolduse ametnikud saavad samuti kohtult mõjutusvahendina taotleda kuriteo või väärteo toime pannud lapse kinnisesse lasteasutusse suunamist (KarS § 87). Alaealise vahistamise korral saab prokuratuur taotleda kohtult vahistamise asendamist kinnisesse lasteasutusse paigutamisega (KrMS § 131 lg 3² ).

Kinnises lasteasutuses tagatakse lapsele turvaline keskkond ning toetatakse lapse psühholoogilist, emotsionaalset, sotsiaalset, hariduslikku ja kognitiivset arengut. Selle eesmärk on aidata lapsel tulla tavakeskkonnas toime oma elu, tervist ja arengut ning teiste isikute elu ja tervist kahjustava käitumiseta. Kinnises lasteasutuses reguleeritakse lapse une- ja ärkveloleku režiimi, õppimise või töötegemise ning ekraani kasutamise aega. Pakutakse individuaal- ja rühmategevusi, füüsilist aktiivsust, tasakaalustatud toitu, vaba aja tegevusi ja muud ning toetatakse traumadest taastumist. Lapsel võimaldatakse kogeda võimetekohaste tegevuste kaudu eduelamust.8 Kinnisest lasteasutusest lahkudes suundub laps tagasi koju, oma kogukonda, kus jätkub koostöö lastekaitsetöötajaga, kes lapse vajadustest lähtuvalt last ja tema peret vajalike toetusmeetmetega juhtumikorralduse raames toetab.

Sotsiaalkindlustusameti andmetel on kinnises lasteasutuses viibivate laste arv võrreldes 2020. aastaga veidi vähenenud (tabel 7.3.1). Selle selgitus võib olla seotud kinnisesse lasteasutusse lisandunud kohtade arvu, kuid ka koroonakriisiga. Suurem osa kinnises lasteasutuses viibivatest lastest on sinna suunatud sotsiaalhoolekande seaduse alusel, mille puhul kohalik omavalitsus esitab kohtule taotluse, olles eelnevalt küsinud arvamust ka Sotsiaalkindlustusametilt. Neid lapsi, kes on kinnisesse lasteasutusse suunatud karistusseadustiku § 87 alusel (alaealise mõjutusvahendina) või kriminaalmenetluse seadustiku § 131 lg 3² alusel (vahistamise asendamisena), on oluliselt vähem kui sotsiaalhoolekande seaduse alusel kinnisesse lasteasutusse suunatud lapsi. Vaadeldud aastatel on vahistamise asendamisena suunatud kinnisesse lasteasutusse aasta jooksul keskmiselt 2–4 last. Alaealise mõjutusvahendina on kinnisesse lasteasutusesse suunatud laste arv vähenenud, mis on kooskõlas ka vähenenud registreeritud süütegude arvuga alaealiste puhul (vt tabel 7.3.1 ja joonis 7.3.1).

Vaadeldava seitsme aasta jooksul on oluliselt vähenenud ka vanglas viibivate laste arv (tabel 7.3.2). Vangla asemel eelistatakse võimalusel lapse suunamist kinnisesse lasteasutusse, sest seal on vanglaga võrreldes paremad tingimused nende erikohtlemiseks. Vanglasse jõuavad lapsed enamasti väga raskete või korduvate kuritegude tõttu.

Juhul kui laps siiski läheb vanglasse, saab ta seal jätkata kooliteed, osaleda teraapiates ja sotsiaalse rehabilitatsiooni programmides, suhelda lähedaste ja perega. Vangistuse jooksul püüeldakse alaealise käitumise parandamise poole, et tavaellu naastes oleks tal võimalik seadusekuulekat elu jätkata ja tema toimetulekuoskused oleksid paranenud. Seejuures on kindlasti oluline tagada talle pere ja kogukonna tugi. Kohus võib süüdimõistetud alaealise vabastada karistusest ja määrata alaealise tema käitumise mõjutamiseks kriminaalhooldusele, arvestades tema kõlbelise ja vaimse arengu taset ning tema võimet saada aru oma teo keelatusest või juhtida oma käitumist.

LASTE SÜÜTEOD ALKOHOLIST JA LIIKLUSRIKKUMISTEST VÄGIVALLA JA VARGUSTENI

Alaealiste poolt toimepandud süüteod jagunevad väärtegudeks ja kuritegudeks. Laste õigusrikkumiste kirjeldamisel on alljärgnevalt lähtutud Politsei- ja Piirivalveameti administratiivandmetest, mille puhul on õigusrikkumisest politseile teatatud ja teo toimepanija on tuvastatud. 2018. aastast alates on alaealiste poolt toime pandud registreeritud süütegude arv vähenenud. 2024. aastal püsis see alla 4000 piiri, kuigi 14–17-aastaste arv tervikuna vaadeldaval perioodil kasvas (joonis 7.3.1).

Valdav osa alaealiste poolt toime pandud õigusrikkumistest on väärteod, mis 2024. aastal moodustasid kõigist süütegudest 79%. Aastatel 2018–2024 vähenes nii alaealiste poolt toime pandud registreeritud väärtegude (1,3 korda) kui ka kuritegude (1,5 korda) arv (joonis 7.3.1).

Enamasti satuvad lapsed politsei vaatevälja ühekordse õigusrikkumise tõttu. 2024. aastal väärteo toime pannud alaealistest 75% panid aasta jooksul toime ühe väärteo, ülejäänud neist kaks või enam. Süütegusid toime pannud alaealiste keskmine vanus 2024. aastal oli väärtegude puhul 16, aga kuritegude puhul 15 aastat. Kolmveerand väärtegude toimepanijatest on poisid ja veerand tüdrukud. Kuritegude puhul on kümnest toimepanijast üks kuni kaks tüdrukud ja ülejäänud poisid.

Suurima osa alaealiste registreeritud väärtegudest moodustavad alkoholi tarbimine, pisivargused ja kergliikleja liiklusnõuete rikkumised. Varasemate aastatega võrreldes suurenes 2024. aastal sõiduki juhtimine juhtimisõiguseta, kuid kahanes muude registreeritud väärtegude arv (joonis 7.3.2).

Tüdrukute toimepandud registreeritud väärtegudest oli 2024. aastal suur osa seotud alkoholi tarbimisega (48%), sellele järgnesid liiklusseaduse rikkumised (25%) ning pisivargused ja vara kahjustamine (13%). Narkoväärteod moodustasid kõigist tüdrukute toimepandud registreeritud väärtegudest kümnendiku. Poiste toimepandud registreeritud väärtegudest moodustasid 2024. aastal suurima osa liiklusseaduse rikkumised (42%) ja alkoholi tarbimine (26%), millele järgnesid pisivargused ja vara kahjustamisega seotud väärteod (15%) ning narkoväärteod (10%) (tabel 7.3.3).

Laste toimepandud kuriteod jaotuvad üldjuhul kaheks: isikuvastased kuriteod^d ja varavastased kuriteod^e. Suurima osa alaealiste kuritegudest moodustasid 2024. aastal vägivallakuriteod (47%) ning asja ebaseaduslik omastamine (22%). Teisi kuritegude liike (nt narkokuriteod, avaliku korra vastased kuriteod vm) registreeritakse oluliselt vähem (vt tabel 7.3.4).

Nii poiste kui ka tüdrukute puhul olid kõige levi- numad vägivallakuriteod ning asja ebaseaduslik omastamine, millele järgnes asja ebaseaduslik kasutamine (tabel 7.3.5).

Laste sooritatud raskeid isikuvastaseid kuritegusid registreeritakse vähe (tabel 7.3.6).

Kui kriminaalmenetlust ei alustata või see lõpetatakse põhjusel, et õigusvastase teo on toime pannud oma ea tõttu süüvõimetu alaealine, selgitab uurimisasutus või prokuratuur alaealisele ja tema seaduslikule esindajale kuriteo tunnustega teo olemust ja kriminaalmenetluse lõpetamise alust. Uurimisasutus või prokuratuur võib saata teavituse ja vajalikus mahus koopia kriminaalasja materjalidest alaealise elukoha järgsesse kohaliku omavalitsuse üksusse (KrMS 201 lg 1).

Kui prokuratuur leiab, et isikut, kes pani kuriteo toime vähemalt 14-, kuid alla 18-aastasena, saab mõjutada karistust või karistusseadustiku §-s 87 ettenähtud mõjutusvahendit kohaldamata, võib prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetada, isikut hoiatada ning vajaduse korral kohaldada tema nõusolekul seaduses sätestatud kohustusi (KrMS 201 lg 2).^f Prokuratuur määrab kohustuse täitmiseks tähtaja, mis ei või olla pikem kui kümme kuud. Kui isik ei täida määratud tähtaja jooksul talle pandud kohustust, võib prokuratuur kriminaalmenetluse määrusega uuendada. Enne kriminaalmenetluse lõpetamist tuleb alaealisena kuriteo toime pannud isikule ja tema seaduslikule esindajale selgitada kuriteo tunnustega teo olemust ja kriminaalmenetluse lõpetamise alust. Alaealise suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise korral võib prokurör saata teavituse ja vajalikus mahus koopia kriminaalasja materjalidest alaealise elukoha järgsesse kohaliku omavalitsuse üksusse.

2023. aasta andmete järgi saab öelda, et alaealiste toimepandud kuritegude asjadest lõpetati valdav osa (76%) prokuratuuris, 16% lahendati kohtus kokkuleppemenetluses ning süüdistusaktini jõudis 2023. aastal 4% juhtumitest (vastavalt 3% lühimenetluses ja 1% üldmenetluses).

Väärtegude puhul saab kohtuväline menetleja otsustada väärteomenetlemise alustamata jätta juhul, kui menetleja hinnangul piisab näiteks väärteo toimepannud isiku hoiatamisest. Kui kohtuväline menetleja leiab, et isikule, kes pani väärteo toime vähemalt 14-, kuid alla 18-aastase- na, ei ole vaja kohaldada karistust või karistusseadustiku § 87 lõikes 2 sätestatud mõjutusvahendit, võib kohtuväline menetleja alaealist hoiatada, väärteomenetluse määrusega lõpetada, ning kui tegemist on abivajava lapsega lastekaitseseaduse § 26 tähenduses, saata alaealise kohta teavituse ja vajalikus mahus koopia väärteoasja materjalidest alaealise elukoha järgsesse kohaliku omavalitsuse üksusse. Väärtegude puhul lõpetati pool 2024. aastal alustatud väärteomenetlustest väärteomenetluse lõpetamise määrusega, veerand üldmenetluse otsusega ning 16% lühimenetluse otsusega (joonis 7.3.3).

ÕIGUSRIKKUMISTE ENNETAMISE TÕHUSUS SÕLTUB SÜSTEEMIDE KOOSTÖÖST

Laste süütegude lahendamisel peetakse tähtsaks hoida ära edasist süütegude toimepanekut, aidata teo toimepanijal juhtunu tagajärgi ja selle mõjusid mõista ning toetada teda seaduskuulekal teel püsimisel. Meeler ja Todres,9 viidates ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklile 37 ja Lapse Õiguste Komitee 24. üldkommentaarile, rõhutavad, et vabaduse võtmine lapselt peaks olema viimane abinõu, mida õigussüsteemis kaaluda. Nende hinnangul algab lapsega seotud õigussüsteem ammu enne tema kokkupuudet kriminaaljustiitssüsteemiga, mistõttu tuleb teha kõik, et ennetada lapse õigusega pahuksisse minekut. See tähendab, et edendada tuleb laste heaolu ja vähendada nende õigusrikkumisi suurendavaid riskitegureid, tuvastada suuremat abi ja tuge vajavad lapsed ja abistada neid ning pakkuda meetmeid, millega perekond, kool ja kogukond ise last toetada saavad, ilma et justiitssüsteemi oleks vaja kaasata. Olukorras, kus laps juba on õigusega pahuksis, tuleb rakendada meetmeid, mis hoiaks lapse justiitssüsteemist eemal, ning kohaldada kinnipidamise ja karistuse määramise asemel muid kui vabadusekaotust hõlmavaid meetmeid.10 Eestis 2018. aastal kasutusele võetud alaealiste õigusrikkujate erikohtlemise reform viimati mainitule keskendubki.

Vaadates andmeid kriminaaljustiitssüsteemi sattunud laste kohta, on süüvõimelises eas lapsed jõudnud põhikooli lõppu või gümnaasiumiikka. Kool on keskkond, kus lapsed eakaaslastega koos palju aega veedavad. Märgates lapse puhul märke õpiraskustest või kehvadest suhtlusoskustest, on kooli ülesanne oma võimaluste piires teda toetada. Samas on selge, et kooli kõrval on oluline koostöö ja infovahetus lastekaitsega, kes vajaduse korral last ja peret toetada saab. Ka lapsed ise on toonud välja, et nende arvates peaksid kool ja lastekaitsekaitsetöötaja tihedamat koostööd tegema ning kool võiks märgata ja anda lastekaitsetöötajale teada, kui lapsega tundub midagi halvasti olevat.11 Laste hinnangul peaksid lastekaitsetöötajad jälgima perede toimetulekut, käima rohkem kodudes ja ka lastega otse vestlema.12

Seaduse järgi on nii põhikoolil kui ka gümnaasiumil hariv ja kasvatav ülesanne, õpikeskkond peab toetama õpilase arengut ning õpetajad peavad jälgima õpilaste arengut ja toimetulekut koolis. Seadus näeb vajaduse korral ette kohandatud õppe ja tugispetsialisti toe õpilasele. Tugispetsialistide toe võimalused peab looma kooli pidaja ning selle rakendamise korraldab kooli direktor. Kui õpilasel ilmneb vajadus saada tuge, teavitatakse sellest vanemat ning kool korraldab õpilase pedagoogilis-psühholoogilise hindamise. Vajaduse korral tehakse koostööd teiste valdkondade spetsialistidega ja soovitatakse lisauuringuid. Kui kooli tagatud üldine tugi ei anna õpilase arenguks soovitud tulemusi, siis võib rakendada koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel tõhustatud tuge või erituge. Eesmärgiga mõjutada õpilasi kooli kodukorra kohaselt käituma ja teistest lugu pidama ning ennetada turvalisust ohustavate olukordade tekkimist koolis, võib õpilase suhtes rakendada põhjendatud, asjakohaseid ja proportsionaalseid tugi- ja mõjutusmeetmeid. Samas on selge, et olukorras, kus õpilase toevajadus tuleneb kodusest keskkonnast, jääb haridussüsteemi toest üksi väheseks ning riigi ülesanne on pere abivajadust märgata ja vanemaid vanemarollis toetada. Siiski võib pakutav abi jääda hiljaks või olla puudulik, mistõttu satub laps probleemide jätkudes kriminaaljustiitssüsteemi.

Sageli selgub, et probleemidesse sattunud lapsel ei ole turvaline kodus, kus on vägivald, joomingud või muud ebasoodsad olud. Valdavalt satuvad kuritegelikule teele ebasoodsates oludes kasvanud traumakogemusega lapsed, kes on kogenud perevägivalda ning kelle vanematel võib olla vaimse tervise probleeme. Lastekaitsetöötajad, kohtunikud, politseinikud on sellest teadlikud ja püüavad seda mõjutusmeetmeid rakendades arvestada. Kui reformieelsel ajal määrati lastele rahatrahve ning neid saadeti erikooli ja vanglasse oluliselt rohkem, siis nüüd tegelevad lastekaitsetöötajad, politsei ja prokuratuur pigem käitumise põhjustega ja pakuvad kasvatusliku eesmärgiga abi ja tuge – olgu see siis terapeudi juurde või mõnda programmi suunamine.13 Üks võimalus on ka taastava õiguse praktikate rakendamine, mille puhul keskendutakse karistuse asemel süüteo tagajärgede mõistmisele ja nende heastamise võimalustele kokkulepete sõlmimise kaudu.

Mõjutusmeetmete eesmärk ongi hoida lapsi toime panemast uusi süütegusid ning ümbritseval keskkonnal on seejuures oluline roll. Õigusteaduste professorid Jonathan Todres ja Shani M. King14 on märkinud, et turvatunde ja läheduse puudumine lapsepõlves võib püsivalt kahjustada lapse vaimset tervist ja avaldada mõju tema toimetulekule täiskasvanuna. Uuringud15 näitavad, et lapsed, kellel on vanematega hea ja usalduslik suhe, on tervemad, aktiivsemad ja ka üldiselt oma eluga rohkem rahul kui lapsed, kelle kodus häid suhteid ei ole. Kuivõrd alla 18-aastaste toimepandud süütegude puhul on enamasti tegemist ühekordse seaduse vastu eksimisega, aitab sobiva mõjutusmeetme rakendamine lapse toimetulekuoskusi parandada ja seadusekuulekat elu jätkata. Uuringud on näidanud, et mida pikemalt püsivad õpilased haridussüsteemis, seda suurem on tõenäosus, et kuritegelikule teele satuvad nad hilisemas elus harvem.16 Seetõttu on eriti oluline, et haridussüsteemis märgataks laste vajadusi ning suudetaks haridus- kui sotsiaalsüsteemi koostöös võimalikult varakult pakkuda laste vajadustele vastavat abi ja tuge. Süüteo toime pannud alaealine on abivajav laps, kelle puhul on oluline mõista tema teo põhjusi ning püüda sellega seotud riskitegureid maandada ja tema õiguskuulekust toetavaid kaitsetegureid tugevdada.

Viidatud allikad